varjude ilm meie koopa seinal, küünitame alatasa sellest kaugemale; ja kuigi Demokritose järgi peitub tõde sügaval, võime sügavustessegi tungida. Meie käsutuses pole tõe kriteeriumi ning see tõik toetab pessimistlikke teooriaid. Kuid meil on ometi kriteeriumid, mis lubavad meil õnne korral ära tunda vigu ja valskust. Selgus ja selgepiirilisus pole tõe kriteeriumid, ent ähmasus ja segasus võivad osutada veale. Samuti pole järjekindla arutluse tulemus alati tõde, seosetuse ning vasturääkivuse tagajärjeks on aga igal juhul väärus. Ning kui oleme need ära tundnud, näitab meie oma vigade tuhm punane tuluke meile vaevalist teed koopapimedusest välja” [seals.]. Popperi poliitikateooria. Traditsiooniline – näiteks Platoni – poliitiline õpetus oli tegelenud küsimusega, kes peaks valitsema, milline on ideaalne valitseja. Popperi hinnangul on küsimuse selline asetamine mittemõistlik. Nii nagu ta epistemoloogias oli seisukohal, et inimkonna
hoiduda. Iga inimese dharma on tema kohustus, varasemast pärinevate arvete tasumine. Kedagi või midagi ei saa süüdistada selles, millised me praegu oleme ja millistes oludes elame, kuna oleme selle ,,väja teeninud". Dukkha Dukkha on kannatus, ahistus. Dukkha tähendab nii füüsilisi kannatusi kui südamevalu, masendust ja meeleheidet. See hõlmab ka asjaolu, et inimkogemusel on valdavalt rahuldamatuse, lõpetamatuse ja seosetuse maik. Isegi kui ei olda õnnetu, on elu lõpetamata mõtete, suhete ja tegude jada. Inimese elu on lühike, kogemused on põgusad ja katkendlikud. Dukkha tähendab ka kõige püsitust ja kaduvust. Inimene põhjustab endale kannatused ise. Ta võib aga kannatust võita ilma kõrvalise abita (1) leppides sellega, (2) kannatuse olemust teadvustades, (3) oma meeli arendades. MAAILMA ALGUS Kristlased ja juudid usuvad, et maailma on loonud Jumal üksi ning loomine on ainukordne sündmus
annaabi.ee 
