Kehad on kas kokkuliidetud või kokkuliidetu elemendid, mis omaltpoolt on jagamatud (aatomid) ja peavad olema muutumatud. Maailmakõiksus on lõpmatu nii oma ruumiliselt ulatuselt kui ka temas sisalduvate kehade hulgalt. Sest kui kõiksus oleks lõplik, siis omaks ta piiri, mis teda millestki teisest piiritleks. Kuna aga väljapool kõiksust midagi ei ole, peab ta olema piiritu ja lõpmatu. Kui kehade hulk ei oleks lõpmatu, tuleks eeldada, et kehad hajuksid lõpmatus ruumis sedavõrd, et nende seondumised ei saaks enam tekkida. Aatomitel on mitte küll lõpmatult palju, kuid mõtlemise jaoks haaramatult palju erinevaid kujusid. Üksnes sel viisil saab seletada tajutavate nähtuste erinevate liikide paljusust. Aatomid on lakkamatus liikumises; osalt jäävad nad üksteisest kaugele, osalt põrkuvad nad üksteisega kokku ning seonduvad aatomite ühendusteks, mis moodustavad tajutavaid nähtusi. Liikumisel ei ole alguspunkti, kuna aatomid ja tühjus on igavesed.
Niisugust nähtuste võimalikkust endas kätkevat alget nimetas Platoni õpilane Aristoteles hiljem kreekakeelse sõnaga hyle, 8 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. mille ladinakeelseks vasteks saab termin mateeria. Niisiis, kuigi Platon ise seda sõna ei kasutanud, võib ütelda, et puhta ruumi mõiste on tema kosmoloogia mateeria- mõiste. Nelja loodusliku elemendi üksteiseks üleminekud ja seondumised alluvad pimedale loodusparatamatusele. Seetõttu on loodusparatamatus Platoni sõnul kosmoses toimuvate protsesside üheks kaaspõhjuseks. Kuid see põhjus tekitab tema hinnangul vaid juhuslikku ja kaootilist. Kui kosmos tervikuna ei ole kaootiline, vaid kaunis ja hüveline tervik, siis peab sellel olema teine põhjus – mõistuspärane looja. Ning muidugi on viimatinimetatu lõppkokkuvõttes kosmose üle valitsev.
annaabi.ee 
