tumedamates toonides . Palal esinesid väga sujuvad üleminekud ning tempo oli pala vältel üsna sarnane. Teost läbis samuti ühtne teema, mis lõpus muutus aina valjemaks ja kiiremaks. Teine prelüüd on aga palju rõõmsam ja aeglasem . Pidevalt kordub üks ja sama teema ning üleminekud on samuti sujuvad. See teos on pigem unistav ja toob naeratuse suule. Kolmas prelüüd oli ülesehituselt sarnane teise prelüüdiga , kuid palju madalam ja kiirema tempoga. Pala on kolmest kõige sentimentaalsem ja õhus oli tunda pinget. Üleminekud on üsna konarlikud, kuid selle eest on muu selle pala juures väga südamlik ja huvi äratav. Rahmaninovi loomingust kanti ette viimasena eleegia op.3 nr. 1. , mis on väga tundeline ja kaasa haarav pala. Üsna nukra meeleoluga ning teose tempo on enamasti rahulik. Vahel on teoses tunda ka lootuse meeleolu kuid samas on tunda ka pettumust. F. Chopini looming oli mulle täiesti tuttav ning oli nauditav kuulata muusikat , mida oled varemgi kuulnud
nõuab. Sellesmõttes on Sterne valgustuslik autor, sest ta eesmärk on anerda välja mingid nähtused ja asjad, mille üle naerab ja muigab. Siin pigem naerdakse välja kombeid ja teaduse nõrki külgi. Kangelastesse suhtub pigem heatahtliku irooniaga.Neid teid pidi see nähtus ka edasi liigub. Sterne rahvuslik teene on ekstsentrilistele veidrustele osutamine. Sterne'i puhul pole see nii lihtsustatud kui komöödias, vaod see ekstsentrism on tal keerukam, sentimentaalsem. Sterne paistab silma- ta on mõistuslike järelduste suhtes skeptiline. Seab need kahtluse alla ja selletõttu osutab pidevalt ebakindlusele ja mitmemõttelisusele. Paneb oma teo tegelasi arutlema tihti koomilises valguses, näidates, kui ebaõiglane see on. Naeris välja teaduse nõrku külgi. Osutab ka ühele momendile, mis hiljem kaudselt on romantismis välja tulnud- ebateadlikule, juhuslikule zestile, viipele või
annaabi.ee 
