Kui putukas, näiteks mõni väike sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil taim püütud toidu seedib. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et soopinnas on väga toitainetevaene. Pikalehine huulhein erineb meie teistest huulheinadest pikliku kujuga lehtede poolest. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka teistest suuremat saaki püüda, isegi kuni sentimeetripikkuseid putukaid. Ehkki pikalehine huulhein kasvab enamasti ikka turbasamblal, võib teda erinevalt teistest liikidest leida ka päris veest. Huulheina on nimetatud ka samblamõõtjaks. Turbasamblal kasvades peab ta viimase kasvuga sammu pidama. Seega peab ta igal aastal kasvatama uue võsu ülespoole. Kuna aga soos lagunevad jäänused aeglaselt, siis on sambla sees näha paljude viimaste aastate juurdekasvud ja lehekodarikud, nende järgi saabki mõõta,
ning kääbus-seedermänd 5-okkaliste hulka. Rohkem põõsakujulisi mände Eestis aga ei esine. Mõistagi ei tohi põõsaste hulka lugeda arvukaid hariliku männi kääbuskasvulisi sorte ja vorme! Omapärane on mändide tolmlemise ning käbide ja seemnete valmimise tsükkel. Nimelt ei arene emaskäbid välja tolmlemisaastal, vaid alles sellele järgneval aastal. Tähelepanelikul vaatlemisel võib pärast tolmlemist pikkvõrse tipust leida umbes sentimeetripikkuseid käbialgeid, mille areng algab alles järgmisel aastal, mil valmib ka seeme. Rõhutamist väärib ka mändide dekoratiivsus tolmlemisperioodil, tavaliselt juunis. Männid kuuluvad väga valgusnõudlike liikide hulka. Neist kõige valgusnõudlikumad on harilik mänd (Pinus sylvestris), mägimänd (Pinus mugo) ning kääbus-seedermänd (Pinus pumila). Veidi rohkem varju taluvad alpi seedermänd ning korea seedermänd (P.cembra ja P. pumila)
annaabi.ee 
