Ühesõnaga asjad on täpselt sellised nagu me neid tajume. Kas ikka on? Vastaand on aga agnostitsism. Agnostikud väidavad, et kõiges tuleb kahelda. Välismaailm võib küll olemas olla, kuid meie aistingutes teda ikkagi ei ole. Teadmised on asendatud usuga ja harjumustega. Sensualism põhineb aga eranditult aistingute ja tajude abil saadud teadmistel. Ollakse kindel, et mõistuses pole midagi sellist, mida pole varem olnud aistingutes. Kõige lähedasem oma ideelt sensualismile on empirism, mis näeb kogemustes teadmiste aisat algallikat. Ratsionalism tunnistab tõeste teadmistena mõistuse, mõtlemise abil produtseerivaid teadmsi. Tunnetusprotsessis on võimalik eristada tema struktuurseid tasandeid. Individuaalse tunnetuse tasandil eristatakse loogilist ja meelelist tunnetust. Aisting, taju ja kujutlus on meelelise tunnetuse põhivormid, loogilisel tunnetusel (mõtlemisel) aga mõiste, otsus ja järeldus
neid ühelgi viisil tükeldamata. Refleksi mõiste – keskkondlik mõju põhjustab reaktsiooni, kuna organism on konstrueeritud vastavalt reageerima. Descartes „legaliseeris“ loomade uurimise, saamaks teada midagi inimese keha toimimise kohta. Pani teatud mõttes aluse biheivioristlikule psühholoogiale kirjeldades stiimul-reaktsiooni toimet refleksi alusel. Reaktsioonid kaasasündinud ideede osas olid nii võimsad, et panid aluse moodsale empirismile ja sensualismile. Tuues subjektiivsed kogemused taas au sisse pani ta aluse moodsale füsioloogilisele ja võrdlevale psühholoogiale. Empirism, sensualism, positivism Pärast Descartes’i ning suuresti ka tema tõttu said varasemate aegade empirismi, ratsionalismi ja romantismi erinevad versioonid selgemaks ja arusaadavamaks kui iial enne. Nende paradigmade moodsad manifestatsioonid moodustavadki tänase psühholoogia aluspõhja. Briti empirism Empiirik on keegi, kes usub, et teadmise allikaks on kogemus
annaabi.ee 
