Selline ülbus viib paratamatult sõjani ja see oli Tolstoi jaoks kõige hullem kuritegu. Ta osales ohvitserina Krimmi sõjas ja pärast sõja lõppu sai temast veendunud patsifist, kes eitas kuni elu lõpuni igasugust vägivalda. Seepärast ei ole ka romaan mingi ausammas sõjakangelastegudele. Tolstoi kirjeldab lahinguid sõjastrateegi asjatundlikkusega, aga samas ka iga selles osaleja vaatepunktist. Nii satub näiteks Pierre Bezuhhov, keda tänapäeval võiks võrrelda sensatsioonihimulise turistiga, Borodino veresauna tunnistajaks. Ta näeb kaost, julmust ja meeleheidet. Vene väepealikku kindral Kutuzovit kujutatakse traagilise kujuna, kes teab, et võit ja kaotus sõltuvad alati juhusest. Tolstoi veendumuse kohaselt lähevad tähtsate väepealikena ajalukku need, kellel on sõjaväljal lihtsalt vedanud. "Sõda ja rahu" tegi autorist vaimse institutsiooni, kelle ees võtsid mütsi maha mitte ainult kolleegid. Tolstoid austati rahva hulgas nagu pühakut. Teda nimetati Venemaa
üks viljakas ajajärk Taani vaimuelus- ,,kuldajajärk". 1850-70ndate aastate vahemaal valitses kirjanduses nn. rahvusliberaalne suund, milles tõusid esile üksikud väiksemad anded, nt. liberaalne ajakirjanik ja luuletaja Carl Ploug (1813-94), Hans Vilhelm Kaalund (1818-85), hristian Richardt (1831-92), jutukirjanik Vilhelm Bergsöe (1835-1911)jt. Nendes paistavad enam silma Christian Hostrup (1818-92) oma lustmängudega ja juut Meir Aaron Goldschmidt (1819-87) oma tulise vabaduseaatelise ja sensatsioonihimulise ajakirjandusliku tegevusega (tema ajakirjad ,,Korsaar" 1840-46 ja ,,Põhi ja Lõuna" 1847-59). Üldiselt aga tasandus Taani vaimuelu ja võttis suuna kodanliku lameduse poole, millest tema 70-ndais aastais välja raputas alles G.Brandes ja tema kirjanduslike poolehoidjate naturalistlik-radikaalne läbimurre. Naturalism, realism ja uuemad voolud Saksamaa asemel tekkis tihe kokkupuude prantsuse ja inglise moodsate vooludega. Polnud
Selline ülbus viib paratamatult sõjani ja see oli Tolstoi jaoks kõige hullem kuritegu. Ta osales ohvitserina Krimmi sõjas ja pärast sõja lõppu sai temast veendunud patsifist, kes eitas kuni elu lõpuni igasugust vägivalda. Seepärast ei ole ka romaan mingi ausammas sõjakangelastegudele. Tolstoi kirjeldab lahinguid sõjastrateegi asjatundlikkusega, aga samas ka iga selles osaleja vaatepunktist. Nii satub näiteks Pierre Bezuhhov, keda tänapäeval võiks võrrelda sensatsioonihimulise turistiga, Borodino veresauna tunnistajaks. Ta näeb kaost, julmust ja meeleheidet. Vene väepealikku kindral Kutuzovit kujutatakse traagilise kujuna, kes teab, et võit ja kaotus sõltuvad alati juhusest. Tolstoi veendumuse kohaselt lähevad tähtsate väepealikena ajalukku need, kellel on sõjaväljal lihtsalt vedanud. "Sõda ja rahu" tegi autorist vaimse institutsiooni, kelle ees võtsid mütsi maha mitte ainult kolleegid. Tolstoid austati rahva hulgas nagu pühakut. Teda nimetati Venemaa
annaabi.ee 
