Domineeriv oli vaba talupoeg ja võim ei pruukinud olla päritav (E. Tarvel) 1990. algul P. Ligi räägib pessimistlikult ning tõi analoogia Skandinaaviaga. Võimuvõitlus maakondade ja kunnide vahel. 1990. lõpul pigem hierarhiseeritud ühiskond – suurmaaomand, maksustamine, toonitatakse linnusepiirkondi, mis ei lange kokku kihelkondadega (V. Lang ja M. Mägi). Lätis on mindud vastupidist teed – kujutlus läti egalitaarsusest jne. Palju tähelepanu Henriku terminitel: seniores ja miliores aga ka nobiles, principes. Aga sellest tegelikult suurt välja lugeda ei anna. Arvestada, et Henrik pidi tema jaoks uut nähtust oma sõnadega kirjeldama. Ja muide, pole kasutatud sõna ‘rex’. On selge, et võimualad üsna väikesed. Materiaalne baas ei andnud seega kuninga staatust välja. Orjad – üksikud sõjavangid või põhimass? 1225 saarlaste ja ordu lepingus mainitud “orjade meest”. Vanale ühiskonnale liideti peale uus kiht
poolt aga Liivimaa valitsusekord siiski teataval dualistlikul alusel kujunes. 3. Paavstide seisukoht vastristitute kohta jäi ka nüüd veel, vähemalt teoreetiliselt, enam-vähem samaks, nagu ta siitsaadik oli olnud, ainult, et nüüd ka ordu tunnustatud maaisanda seisukoha omandas ja mõõduandvad peategurid paavstide silmis olid piiskopid ning ordu kui ülemad ja pärismaalased kui vabad alamad. Õiguslikult pidid maaisandate (terrae domini) kõrval seisma, neile alludes, maavanemad (seniores terrae); v. näit. rahuleping saarlastega (U. B. 285). Võitlustes ja tülides ordu ja piiskoppide vahel tõstetakse paavsti ees, veendumuses, et see tema käsu vastu käib, ikka jälle muu seas kaebust, et ordu türanniseerib vastristituid, mille tõttu ta paganaid või paganuse poole hoidjaid pöördumisest ära hirmutab või isegi ristiusu mahajätmiseks põhjust annab, püüdes kogu Liivimaad oma ikke ning orjuse alla heita, hoolimata sellest, et see on püha Peetruse omandus; v. U. B
annaabi.ee 
