üldjuhul sõltub nii kiirguse langemise seniitnurgast kui ka asimuutnurgast . Saab eristada kiirguse erinevate polarisatsioonitasandite jaoks, mis annab täiendavat informatsiooni objekti kohta. Mikrolaineskateromeetria on meetod määramiseks, mis ei eelda signaali põhjal kujutise loomist. Varieerides seniitnurka ja uurides sõltuvust, saame rohkem teavet aluspinna omaduste kohta. Seda saab teha platvormi liikumisel uuritava piirkonna jälgimisel eri seniitnurkade alt, eri nurkade alt peegelduva kiirguse doppleri nihke erinevuse järgi ja ala skaneerimisel eri suundades saadetavate kiirgusimpulsside abil. Lidar on valguskiire tagasipeegeldumisel põhinev aktiivse kaugseire meetod, seega radari optiline analoog. Laseraltimeetria on lidari lihtsaim rakendus. Ülal paiknev laser saadab lühikesi valgusimpulsse alla, mis peegelduvad maapinnalt. Peegeldumise aja ja valguse kiiruse järgi saab leida pinna kauguse seireplatvormist
massist. Optiline mass Atmosfääri optiline mass ehk optiline massiarv m näitab mitu korda on mingisuguse nurga all kaldu asuva, ühikulise ristlõikega atmosfäärisamba mass M suurem kui seniidisuunalise atmosfäärisamba mass M0: h tähistab Päikese kõrgusnurka, Z = 90 h Päikese nurkkaugust seniidi suunast (seniitkaugust). Sõltuvalt uuritavast probleemist on tasaparalleelne atmosfäärimudel kasutatav Päikese seniitkaugusteni Z = 60 . Suuremate seniitnurkade (horisondilähedasema Päikese) korral tuleb arvestada Maa atmosfääri sfäärilisust. 4.3. Päikesekiirguse jaotus maapinnal atmosfääri puudumisel Päikesekiirguse jaotus maakeral atmosfääri puudumisel või praktiliselt seesama atmosfääri ülapiiril, on määratud astronoomiliste faktidega: Maa tiirlemisega ümber Päikese, Maa pöörlemistelje kaldega Maa orbiidi tasandi (ekliptika) suhtes, Maa pöörlemisega. 4.6. Päikesekiirguse nõrgenemine atmosfääris
annaabi.ee 
