, Schumacher, T. & Johansen, S. 1999. Structural characteristics and possible horizontal transfer of group I introns between closely related plant pathogenic fungi. Molecular Biology and Evolution 16: 114-126. Ito, Y. & Hirano, T. 1999. A group I intron in the 18S ribosomal DNA from the parasitic fungus Isaria japonica. Journal of Molecular Evolution 48: 337-340. Jamrt-Vierny, C., Boulay, J. & Briand, J-F. 1997. Contribution of various classes of defective mitochondrial DNA molecules to senescence in Podospora anserina. Current Genetics 31: 171-178. Jazwinski, S.M. 1996. Longevity assurance genes and mitochondrial DNA alterations: yeast and filamentous fungi. In: Handbook of the Biology of Aging (4th edition), p. 39. Academic Press, New York. Kamaletdinowa, F.I. & Vassilyev, A.E. 1982. Cytology of Discomycetes. Alma-Ata, 176 pp. Kempken, F. 1995. Horizontal transfer of a mitochondrial plasmid. Molecular & General Genetics 248: 89-94. Kempken, F. & Kuck, U. 1998
Vähirakkudele on iseloomulik kromosoomide katkemine ja erinevad DNA kahjustuse vormid. Vaatamata sellele, et vähirakud on stressis (nende homeostaas on rikutud), muteeruva nad niivõrd, et apoptoosi mehhanism ei käivitu. Vähirakkude jagunemine on kiirem kui nende suremine, kusjuures nad pigem surevad nekroosi kui apoptoosi teel. Telomeeride osa vähirakkude tekkes. DNA replikatsioonist tulenev rakkude vananemine (ingl.k. replicative cell senescence) – normaalsetel rakkudel peatub rakujagunemine telomeeride pideva lühenemise tõttu. Vähirakkudes on: 1) telomeraasi aktiivsus pidevalt kõrge, mistõttu nende telomeerid ei lühene või ei kaota katvaid valke; 2) holomooogilise rekombinatsiooni teel pikendavad nad oma kromosoome Vähi- ja stroomarakkude koostoime. Vähirakud kujundavad ümber stroomarakkude füsioloogia ja vastupidi, muutunud strooma rakud hakkavad toetama vähirakke
annaabi.ee 
