Kuni 1994. aastal toimunud riigipöördeni juhtis Gambiat president Sir Dawda Kairaba Jawara, kes valiti tagasi ametisse 5 korda. Jawara ajastu purustati 1981. aastal riigipöörde katsega. Riigipööret juhtis Kukoi Samba Sanyang, kes kahel korral oli edutult parlamendi valimistel osalenud. Pärast riigipöörde katset kirjutasid 1982. aastal Senegal ja Gambia alla konföderatsioonilepingule. Selle eesmärgiks oli ühendada relvajõud kahe riigi vahel. Tulemuseks tuli Senegambia konföderatsioon, kes liitsid kahe rahvuse sõjalised jõud, et ühtlustada majandust ning valuutat. Aastal 1989 loobus Gambia konföderatsiooni lepingust. Kuni 1994. aastal juulis toimunud sõjaväelise riigipöördeni oli riik poliitiliselt suhteliselt stabiilne. Enne 1994. aastal toimunud riigipööret oli Gambia üks vanemaid mitmeparteilisi demokraatlikumaid riike Aafrikas . Riigis toimusid peale iseseisvumist iga 5 aasta tagant valimised. 1994
Osa maabus ka mujal ja viidi hiljem usasse. Usalased on leidnud et 338 tuh orja, 83 tuh orja suri laevadel. 17 saj lõpuks oli Põhja-Ameerikasse jõudnud 15 tuh orja. Usasse vedasi eelkõige briti laevad Vaadates kust need orjad välja veeti, siis põhiliselt domineeris lääne-Aafrika rannik. Kõige enam veeti orje läänekeskaafrikast. Sealt veeti kokku u 5 milj orja ( Amboola, Kunguuni ja Kongo alad). Kurikuulus kullarannik ja teninirannik oli Tahome ala , sealt kokku 3 milj rannikut. SeneGambia + Sierra Leonealadelt 1,1milj ( u 10%). Veeti välja ka Kagu-Aafrikast. Ka Mosambiigist ürit viia Ameerikasse, kuigi see läks väga kulukaks. Esimesed, kes hakkasid ka portugallasi ohustama olid hollandlased,kes hakkasid aktiivselt orje Kariibi saartele viima. Hollandlased veel hakkasid ründama ka seniseid portugali baase. 1637 a vallutati Elmina kindlus. Edaspidi jäigi hollandlastele ja sellest sai põhiline lääne india kompnaii peakorter aafrikas
Vältimaks indiaanlaste väljasuremist, algatas dominikaani preester Bartolomé de Las Casas (1474 1566) idee hakata tööjõuna Ameerikasse sisse tooma neegerorje Aafrikast. 1510. aastal algaski neegerorjade vedu üle Atlandi ookeani. Juba 16. saj. lõpuks ületas musta rassi kuuluv elanikkond Ameerikas valgete arvu. Juhtiv osa kaubanduses neegerorjadega kuulus Portugalile, kelle valduses olid Aafrika lääneranniku alad Kongo jõe suue, Senegambia ja Ginea. Kõige kiiremini hävis indiaani elanikkond Kariibi mere saartel. Seevastu Lõuna-Ameerika mandri lõunaosa Hispaania valdustes, tänapäeva Argentiina ja Paraguai alal, mis valdavalt kuulusid katoliku kirikule, kehtestati tolle aja kohta üllatavalt humaanne koloniaalseadustik, mis nägi ette kaheksatunnilise tööpäeva ning sätestas töötervishoiu nõuded. Indiaanlaste elu korraldama asunud jesuiidid muutsid kohaliku elanikkonna paikseteks põlluharijateks
annaabi.ee 
