Juba 1675.aastal ilmusid trükist tema esimesed laulud, 1677 sai Purcellist kuninga kammermuusikahelilooja, 1679 Westminster Abbey (kuningate kroonimiskirik ja viimne puhkepaik) organist, 1682 kuningliku kapelli organist ja laulja. Kuigi Purcell elas vaid 36-aastaseks (nagu ka Mozart), jõudis ta vähem kui 20 aastat kestnud loometee jooksul luua kaalukaid teoseid nii vaimulikus kui ilmalikus zanris. Tema tähtsaimaks tööks jääb aga lavamuusika, viie semiooperi kõrval kirjutas ta ainsa tõelise barokkooperi inglise muusikaloos -- "Dido ja Aeneas". Muusikaliselt on see vähem kui tund aega kestev ooper ainulaadne segu prantsuse ja itaalia eeskujudest ning kodumaisest maskimuusikast. Teosel on tüüpiline prantsuse avamäng, karakterstseenid on aga iseloomulikult inglisepärased. Barokkooperis lausa kohustuslik kaebeaaria (kirjutatud ciacona tüüpi basso ostinato käigule) seevastu jälgib täielikult itaalia ooperi stiili:
sajandil saksa küttide ja külaelanike keskel ning on seotud saksa rahvapärimustega, ,,Euryanthe" tegevus seevastu on keskajal ning libreto põhineb rüütliromaanidel. Muusikaliselt on mõlemad väga tugevad teosed, aga ,,Euryanthe" ei ole kunagi saavutanud suurt menu oma segase ja ebaloogilise, mitteteatripärase libreto tõttu. (Libreto kirjutas üks kirjanduslike kalduvustega daam.) 1826 sai Weber tellimuse Londonist, kirjutada ooper Inglismaal ikka veel populaarse semiooperi (ehk dramatick opera) stiilis (peategelased on kõnerollid, s.t näitlejad, kõrvaltegelased laulavad ulatuslikke aariaid, palju fantastikat). Selleks sai ,,Oberon" (Oberon haldjate kuningas, tegelased kohati sarnased Shakespeare'i komöödiaga ,,Suveöö unenägu"). Londonisse sõitis Weber raskesti haigena (põdes tiisikust) ning seal ta ka suri. (1840. aastatel asutati Dresdenis lausa spetsiaalne
annaabi.ee 
