1845. aastal avati koolmeistrite ettevalmistamiseks seminar vigala kihelkonnas Jädiveres. Järgmiseks avati Kuuda seminar. Eestikeelsete õpperaamatute puudumise tõttu tekitas kogu seminari olemasolu vältel raskusi pedagoogika ja metoodika õpetamine. 1873. aastast hakati seminaristidelt nõudma peale põllutöö veel õppemaksu tasumist. 1876. aastast alates muudeti vastuvõtt iga-aastaseks. Lõuna-Eestis jõuti seminariharidusega koolmeistrite ettevalmistamiseni 1849.aastal, mil Valmierast toodi Valka üle sealne köster-koolmeistrite seminar. Valga seminari juhtis Janis Cimze. Sisseastumisel nõuti õpilastelt kirikuõpetaja soovitust ja kihelkonnakooli lõputunnistust. Rüütelkonnale alluvas seminaris anti õpetust saksa keeles, palju tähelepanu pöörati muusikale ja pedagoogikale. Kasvatusteadust õpetati J. Cimze juhtimisel, tulevastele õpetajatele sisendati
muutus Sakala oodatud ajaleheks. Ajaleht peab olema rahva vaimu avaldus, rahva soovide, vajaduste, õiguste ja tahte väljendaja, tööriist eesti rahva käes, mitte erakasu taotleja, kirjutas Sakala 1880. "Võitlemistes ja vastastikustes vaidlemistes tulevad aga nii heaste vastaliste kui sõprade plaanid ja tahtmised ilmsile," 1879. Sakala pani aluse poliitilisele juhtkirjale. Teiseks võitlevaks zanriks sai följeton. Sakalas olid abiks 24 a-ne seminariharidusega kooliõpetaja Paul Undritz 5 kuud, korrektor, tehniline toimetaja, kelle hooleks oli S lisaleht; 26 a-ne endine kooliõpetaja Jaak Järv, keda nimetati toimenduse ametnikuks e kirjutajaks (1880 a-ni); kooliõpetaja Jakob Permann oli 1880 a septembrist a lõpuni, mil ta suri. Jakob Kõrv alustas Sakala toimetuses 31-aastasena, oli endine koolmeister, töötas S-s 15 kuud ja hakkas jaanuaris 1882 toimetama Valgust. Esimesena astusid Sakala vastu luteri pastorid
annaabi.ee 
