Definiitsus- määratleb referendi, millest/kellest parajasti kõneldakse. Deiksis-seob keele ja konteksti.isikudeiksis, ruumideiksis, ajadeiksis. Pragmaatika- lingvistika osa, mis käsitleb keele kasutamise sõltuvust kõneolukorrast ja kõneleja hoiakutest, teadmistest ning oletustest. Pragmaatiline pädevus- oskus kasutada keelevahendeid oma suhtluseesmärkide saavutamiseks. Keele kasutamine sõltub kõneolukorrast, kõneleja hoiakutest, teadmistest, oletustest. Jaguneb semantikaks ja süntaksist. Kõneolukorda iseloomustab- osaliste rollid oma omaduste ja vastastikuste suhetega: aeg, koht ja suhtluse üldine ülesehitus; konventsionaalsed verbaalsed ja mitteverbaalsed vahendid, mida suhtlusosalised saavad kasutada. Pragmaatiline pädevus tähendab oskust olukorra kohaselt reageerida, nt hoiduda hinnangutest ja mõttetust kriitikast, valida hoolikalt vahendeid oma kriitika väljendamiseks või parntneri mõjutamiseks.
päritolu ehk etümoloogiat, sõnade stiilivarjundeid, sõnade omavahelisi tähenduslikke suhteid (sünonüüme, antonüüme, homonüüme), sõnade püsiühendeid ehk fraseologisme.Nii grammatika kui ka leksikoloogia uurivad õigupoolest keeleüksuse vormi vahekorda tähendusega. Keeleteaduse haru, mis seab selle vahekorra uurimisel esiplaanile tähenduse (kas leksikaalse või grammatilise) nimetatakse tähendusõpetuseks ehk semantikaks. Keeleteadusehk lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. 20. saj domneeris keele olemuse kohta Saussure'i keelesüsteemi autonoomsuse tees keelesüsteem ja keelekasutus on autonoomses lähenemises üksteisest lahutatud; keelesüsteemi uuritakse lahus kõigist konteksutaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest (kriitika: keelesüsteem kui abstraktne idealisatsioon), lähenemist nimetatud autonoomseks keeleteaduseks
annaabi.ee 
