Professionaalne muusika levis järjest enam väljaspool kirikut, ilmalik muusika muutus aina tähtsamaks. Musitseeriti kodus oma lõbuks, korraldati külalistega muusikaõhtuid. Professionaalseteks muusikuteks ei olnud enam ainult mungad, sellest sai elukutse. Muusik leidis tööd õukonnas, jõuka kaupmehe või haritlase kodus jne. Muusika oli laialt levinud harrastus, haritud linnakodanik tundis nooti, oskas laulda ja mängis mitut pilli. 16. sajandil oli mitmehäälne laul (ansamblilaul) seltskonnalauluna väga populaarne ja tänu trükikunsti leiutamisele levis linnakultuuris kiiresti. Tähtsamad žanrid: Vokaalmuusika. Väga palju loodi ilmaliku sisuga polüfoonilises stiilis laule. Sisu poolest eelistati armastus-, jahi-, nalja- ja karjuselaule. Sageli imiteeriti laulus looduse- või linnahääli, lahingukära jne. Laule oli väga erinevaid, nii rahvalikus kui ka peenes kunstipärases stiilis. Tähtsamad laulužanrid olid:
See kunagi Tartumaal sündinud laul on läbi elanud mitu elu: algul külalaulu, seejärel seltskonnalauluna, jäädes kauemaks püsima üliõpilaslaulude sekka. Laulu looja on nutikalt ära kasutanud peategelase võõrapärase, Itaalia kunagise kirikutegelase ja pühamehe nimega sarnase perekonnanime ning seetõttu kannab külamehe sepitsetud laul heldest ja altruistlikust kõrtsmikust kirikulauluga analoogset pealkirja. Toda ammust kirikulaulu olevat kirikupärimuse andmeil esimest korda laulnud kirikuisad Ambrosius ja Augustinus viimase ristimisel IV sajandil pKr
annaabi.ee 
