koolipõlves, kui Tiina oli väike jalutu tüdruk. Kuidagi Indreku mõjul saab Tiina jalgele. Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Pärast poja surma püüdsid Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast. Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees
Aga ta ei tee midagi, et mees endale saada (mitte enne viiendat osa igatahes). Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast.
Aga ta ei tee midagi, et mees endale saada (mitte enne viiendat osa igatahes). Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast.
annaabi.ee 
