Ivo Schenkenbergi telk -- endine vene vürsti omandus -- oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja pärlitega välja õmmeldud, seestpoolt maapind 332 kallite nahkadega, telgi seinad kirju iluriidega käetud. Telgil oli kaks paksu vaheriidega üksteisest lahutatud osa. Eespool istus parajasti Ivo ise oma jenna Christophi ja kolme nägusa tütarlapsega joogilauas -- sest Ivo oli suur õrnema soo austaja, kellele toit ega jook ilma naisterahva seltsita ei maitsenud --, kui Andres kummardades sisse astus. «Noh, kas hobuseid leidsid?» hüüdis Ivo talle vastu. «Viisteistkümmend hobust,» vastas Andres keha sirgeks ajades. «Kust?» «Hanijõelt.» «Kas hinda küsiti?» «Mis hinnast küsida, kui muidu saab,» irvitas Andres. «Andres!» ütles Ivo kulmu kortsutades, «pea meeles, et nüüd jälle kodumaal oleme, kus riisumine keelatud on.» «Ega meie riisunud. Võtsime kust saime, ega võinud parata, kui keegi hinda küsima ei tulnud.»
Just mina, nii et minus näete teie, noormees, härra Mauruse esimese järgu kooli vaimulist isa. See oli just ühel suure riiu koosolekul, teate ju, olete kuulnud, Hurt ja tuisulased. Ja seal ma siis ütlesingi Maurusele -- istusime parajasti kõrvuti -- et ega sest Kirjameeste seltsist ikka enam head nahka ei saa, aga teie olete noor koolitud mees, asutage suur kool, kust võib kirjamehi välja tulla. Selts seltsiks, aga kirjamehed võivad ka ilma seltsita olla, selts aga ilma kirjameesteta -- seda olla ei saa, sest mis selts see on, kus pole sugugi kirjamehi. Ja mina ütlesin siis Maurusele -- meie oleme ju umbes üheealised -- ütlesin: meil on liig vähe õigeid kirjamehi Kirjameeste seltsis, sellepärast minnaksegi nii hirmus riidu. Kirjameeste selts, aga riidlevad siin papid ja poliidigamehed. Sellepärast on vaja kirjamehi, kes oleks õiged kirjamehed, et poleks enam riidlemas papid ja poliidigamehed. Aga kust tulevad kirjamehed
annaabi.ee 
