juurde. Seltsiliikumise kõrgaeg Suurem seltsidesse liikumine sai alguse 1870.aastel, mis isegi rahva majandusliku olukorra parandas. Kõige tähtsamad olid laulu-ja karskusseltsid siis tulid ka kõik ülejäänud: põllumeeste-, tuletõrje-, spordi-, kindlustus- ja käsitööliste seltse. Põhikirjade järgi tohtisid seltsidesse kuuluda ainult mehed, naised võisid osaleda laulukoorides. Seltsid püüdsid rahvast harida: peeti kõnekoosolekuid, korraldati loenguid, seltsipidusid, näitemänge, asutati rahva- ehk laenuraamatukogusid. Moodustati abistamis ja hoiukassad. Nt majandusseltsid Aitasid kaasa talumajapidamiste edenemisele.
H. Joon kirjutab: 149 “1920. aastate lõpul või 1930. aastate algul (täpset aega pole teada) asutas J. Karu perekonnaorkestri, kus mängisid tema pojad Hans (viiul), Juhan (banso) ja Hendrik (kitarr), Jaak Israel (hiljem J. Karu väimees) ja paar meest naabertaludest. Pereisa Jaak mängis ise viiulit ja õpetas nooti ning viiulimängu oma poeg Hans Karule ja väimees Jaak Israelile. /.../ Mängiti Sudiste külas Kõdara mäel, kus korraldati maituld, jaanipäevi, eeskavaga seltsipidusid. /.../ Jäts oli hinnatud tantsuorkester kogu ümbruskonnas: Nuias (praegu Karksi-Nuia), Taageperas, Abjas, Penujas, Ärikülas, Sinejärvel, Viljandis ja mujalgi”. Orkestri taseme näitajaks on tõsiasi, et nendega koos mängis August Scherbakov 150 , kes on ka fotol (46). See fakt koos teadmisega Jaak Karu muusikalisest haritusest annab olulise viite ansambli oletatavale tasemele. Viimasest kõneleb ka fakt, et neid kutsuti mängima Viljan- disse, kus oli ju mitu korralikku orkestrit
annaabi.ee 
