kõik kui ilma saad! Ära muretse, seltsimees, ühtigi, mina ei jäta maha sind millalgi. /.../ Juhan Liivi prohvetlikkus leiab igatahes järjekordselt kinnitamist, sest tema poolt kunagi ette kuulutatud Eesti riigis on täna ehk tõesti "sead siledad", "lehmad rammusad" ja ka "asjad on aiva hääd". Nii et "seltsimehel" pole tõepoolest otseselt põhjust muretseda. Liivi luuetustes peitub kirgas luuleelamus. Läbi oma isikupärase elutunde jõuab meieni mõtteline ja tundeline sisukus.
Sellepärast siis, on sul teda või ei ole, tee ikka nägu, et sul on. Sest linnas pole muud kui maksa. Nagu see parvgi siin. Kas linn ei võiks oma inimesi muidu üle vedada. Oleks mina linnaks, mina veaks tingimata muidu. Sõitke, armsad inimesed, ütleks ma, olete kõik oma linna rahvas. Nõnda teeks mina, kui oleks linnaks. Aga mis linn see siin ka on! Isegi oma inimesi ei vea üle jõe, muud kui maksa aga. Nii et linnas peab ikka teadma, kuipalju sul endal ja ka seltsimehel raha kaasas. Oled sa enne linnas käind? Ainult Tallinnas kord? Noh, siis sa ei tea pooligi asju, sest seal pole üliõpilasi. Neid pole kusagil, ainult meil siin. Kihutavad teised mööda Rüütlit edasi-tagasi, õllekorvid tsveispenneril, logistavad teised juua, nagu viskaks leili. Ja seda ütlen ma, et kui mina kord tudengiks saan, siis hoidku kõik alt. Mina näitan, mis on õige tudeng. Õieti oleks ma juba tudeng olnudki, kui ma oleks aga tahtnud, aga ma pole tahtnud, lihtsalt ei ole
annaabi.ee 
