Porcius Mutilius ja hakkas neid salajaselt jälgima. Ta kuulis, et salatsejad lähevad kaevu juurde ning jooksis neist ette, peites end kaevu taha. Seal peidus olles kuulis ta, et kaks teenrit kavatsevad minna Spartacuse laagrisse. Porcius Mutilius oli hoopis Spartacuse poolt Catilina juurde saadetud Rutilius, kes järgmise päeva õhtul sõitis järgi Lafreniusele. Pärast natukest sõitmist, ehmus Lafreniuse hobune, visates ratsaniku kraavi. Rutilius hakkas seltsilisele appi tõttama, kui talle tuli keegi kallale. Siis sai Rutilius teada, et ta seltsiline oi äraandja ning pärast võitlust surid nad mõlemad. 17.PEATÜKK Käimas oli saturnaalide päev, mis oli pidustus, mis kestis kolm päeva jumal Saturnuse auks. Neil päevadel oli vana kombe kohaselt teenreil ja orjadel lubatud nautida midagi vabadusetaolist. Lemmiktoiduks saturnaalide ajal oli sealiha, millest valmistati mitmesuguseid roogi.
» üles Ivo käedalt. «Mul ei ole siin laatsaretti haigete tarbeks. Kui ma türuku, kes minu mehe äa tappis, oma telki võan, siis täendab see minu poolt suurt heldust.» Gabriel vaatas küivalt Agnese peale, kes väe arusaadavalt pead noogutas. Sõalausumata sasis Gabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehmele voodile oli pandud, käkis Ivo kõki väja minna ja jä eesruumis Gabrieliga nelja silma all kõelema. Gabriel jutustas lüidalt, mis temale ja tema seltsilisele sestsaadik juhtunud, kui venelased mõsameeste laagri kallale kippusid. Need juhtumised, mis tema enese meelest kõge tätsamad olid, jätis ta muidugi nimetamata. Ivo kuulas terava täelepanuga, mõles silmapilgu ja üles siis sosistades: «Sina oled rü utlipreili kullake?» Gabrieli silm väkus, aga ta kostis jä akümalt: «Sinu nali on nüi, Ivo Schenkenberg.» «Mul on üsainuke silm, aga see on terav,» irvitas Ivo. «Mis sa tüja põkled? Oleme ju vanad
annaabi.ee 
