et tal oleksid korralikud riided seljas. Õpipoiss võeti ju meistri perre mitte ainult õpetada, vaid ka kasvatada. Õpipoisiaeg kestis tavaliselt 4-6 aastat, poisse võeti õpipoisteks 9-10aastaselt. Esimesed paar aastat oli õpipoiss pigem pererahva teenija, kuid viimastel aastatel ei tohtinud teda enam erialaväliste töödega koormata. Meistri loal võis õpipiss alustada sellitöö tegemist. Kui töö vastas tsunftivanemate nõuetele, kirjutati ta õpipoisiraamatust välja ja selliraamatusse sisse. Selliaeg kestis tavaliselt 5-6 aastat, kuidoli ka pika staaziga selle. See oli aeg, kui noormees õppis oma meistrilt töö peensusi ja tegi ka rohkem iseseisvat tööd, saades selle eest ka tasu. Mõne aasta pärast teatas sell, et on valmis minema rändama. See oli kõikidele sellidele kohustuslik, et nad töötaksid kolme erineva meistri käe all teistes linnades ja isegi riikides, igaühe juures vähemalt pool aastat. Kokku tegi see poolteist
kõik pererahva antavad ülesanded ja oli pigem teenija ja mustatöötegija. Õpiposis aeg kestis tavaliselt 4-6 aastat ja kui arvestada, et poisse võeti õpipoisteks 9-10 aastaselt, siis esimese astme lõppedes oligi tavaliselt tegemist juba üpris isesisva noormehehakatisega. Säärane poiss võis juba teatada, et tal on plaan teha sellitöö oma esimene erialane tööproov. Kui töö vastas nõuetele, kuulutati õpipoiss pidulikult selliks, kirjutati õpipoisiraamatust välja ja selliraamatusse sisse. Teine etapp, selli aeg, läbiti tavaliselt 5-6 aastaga. Nüüd sai jooksupoisist üsna tähtis noorsand, kes juba tundis oma eriala ja kellel usaldati lihtsamad operatsioonid iseseisvaks tööks ning kes sai enamasti oma töö eest ka tasu. See oli aeg, kus noormees õppis oma meistri käest kõiki peensusi ning püüdis end näidata kui iseseisev käsitööline. Mõne aja pärast teatas sell valmidust rändama minna, mis oli kõikidele sellidele kohustuslik.
annaabi.ee 
