maosisu mahtu ja eelkõige happesust. Üldanesteesias on oluline, et hingamisteid kaitstakse kasutades kiiresti üksteisele järgnevat induktsioonravi hingetoru intubatsiooniga. Ekstubatsiooni ei tohi läbi viia enne, kui kaitsvad hingamisteede refleksid on taastunud. Kui aspiratsioon tekib anesteesia ajal, siis edasist tagasivoolu tuleks ennetada viivitamatu kohaldamisega või hingetoru kompresiooniga (Sellicki 4 võte) ning patsient tuleb asetada pea alaspidi. Kõikidel peale kergete juhtude tuleks hingetoru intubeerida, et hõlbustada aspiraadi ja tahkete osade eemaldamist imemisega enne ülerõhuventilatsiooni kasutamist. Kuid ventilatsioon ei tohi viibida, kui on tekkimas märkimisväärne hüpokseemia. Bronhodilataatorravi võib olla vajalik,
3) Paluge patsienti (kui ta on koostöövõimeline) hingata sügavalt ühe minuti jooksul või sooritada vähemalt 3–5 sügavat hingetõmmet, sel ajal paigaldatakse talle kunstliku hingamise mask ja manustatakse 10 l/min hapnikku. Patsienti tuleb sellest enne informeerida! 4) Patsiendi asendi korrigeerimine. 5) Intubeerija võtab larüngoskoobi vasakusse kätte. 6) Intubeerija avab parema käega patsiendi lõualuud. 7) Abiline kasutab vajadusel Sellicki võtet74. 8) Intubeerija asetab larüngoskoop patsiendi paremasse suunurka ja lükkab patsiendi keele larüngoskoobi keelega vasakule. 9) Larüngoskoobi abil tõstetakse patsiendi alalõug üles ja lükatakse keele tagaosa larüngoskoobi keele abil abil ette, nii et häälepaelad on nähtaval. 10) Larüngoskoobi keelega ei tohi puudutada kõripealist (epiglottis’t) ja hambaid ning hambaid ei tohi kasutada larüngoskoobi tugipunktina
annaabi.ee 
