pooluse vahel). Ta on olnud imitatsioon, ümbritseva tegelikkuse jäljendus, aga ka uus objekt, uus tegelikkus. Avangardi ajaloos on näha ühe tendentsina jäljenduslikkuse taandumist ja objektilikkuse kasvu. Maalilisejärgsed Ameerika kunstnikud teadvustasid ja arendasid selle tendentsi seniolematu äärmuseni. Teine neile omane joon oli loomingu teadliku, rangelt plaanipärase iseloomu rõhutamine. Plaanipärasus on eriti ilmne nn. süsteemses maalikunstis. Sellenimelisele näitusele Guggenheimi Muuseumis 1966. aastal koondas kunstikriitik L. Alloway ELLSWORTH KELLY, KENNETH NOLAND'i, AL HELD'i, LARRY POONS'i, FRANK STELLA jt. kunstnike teoseid, kuid pani välja just sellised maalisarjad, kus igal autoril kordus üks ja sama kujund (nelinurk, joontekimp, rist vms.), mida varieeriti värvitoonide või paigutuse reeglipäraste muutustega. Alloway soovitas seda nimetada ,,ühe-kujundi-kunstiks, kus vaataja peab otsima variatsioone ühtsuse raamides"
vahel). Ta on olnud imitatsioon, ümbritseva tegelikkuse jäljendus, aga ka uus objekt, uus tegelikkus. Avangardi ajaloos on näha ühe tendentsina jäljenduslikkuse taandumist ja objektilikkuse kasvu. Maalilisejärgsed Ameerika kunstnikud teadvustasid ja arendasid selle tendentsi seniolematu äärmuseni. Teine neile omane joon oli loomingu teadliku, rangelt plaanipärase iseloomu rõhutamine. Plaanipärasus on eriti ilmne nn. süsteemses maalikunstis. Sellenimelisele näitusele Guggenheimi Muuseumis 1966. aastal koondas kunstikriitik L. Alloway ELLSWORTH KELLY, KENNETH NOLAND'i, AL HELD'i, LARRY POONS'i, FRANK STELLA jt. kunstnike teoseid, kuid pani välja just sellised maalisarjad, kus igal autoril kordus üks ja sama kujund (nelinurk, joontekimp, rist vms.), mida varieeriti värvitoonide või paigutuse reeglipäraste muutustega. Alloway soovitas seda nimetada ,,ühe-kujundi-kunstiks, kus vaataja peab otsima variatsioone ühtsuse raamides"
annaabi.ee 
