maha ja vaatles, kas nad jäävad ellu. Siis rääkis khaani truu nõunik hiinlane Elü-Tu-Tsai talle targast, Tang- Tunist, kes olevat avastanud kõik maa- ning taevasaladused ja teadvat ka surematuse saladust. Khaan lasi targal tema juurde tulla, too vastas khaani küsimusele miks müristab, khaan arvas, et inimesed vihastavad taevast oma kuritegudega. Aga tark rääkis, et jumalaid vihastab laste lugupidamatus vanemate suhtes ja sellast ka müristamine. Küsimusele surematuse kohta vastas tark, et on palju abinõusid, et suurendada inimese jõudu, ravida ta terveks haigustest ja kaitsta ta elu, aga ei ole ega pole olnud rohtu, mis teeks teda surematuks. Khaan oli rahul targa aususega ja lubas täita kõik tema soovid. Tark soovis, et khaan lõpetaks sõja ja maailmas võiks taas valitseda rahu. Sellega polnud khaaan nõus, sest khaan arvas, et alles siis kui khaan tapab kõik oma vaenlased saabub rahu
hirmuga enne kukelaulu püüdnud valmis saada. Ta kannud hirmus suured kivid kokku ja ladunud müüriks. Linn olnud juba müüridaga kõik valmis. Kurat läinud veel külasse kord katuseõlgi tooma, selle raske sületäiega viibinud Kurat vähe kauaks . Kui õlesületäiega linna juure saanud, laulnud küla kukk: ,,Kikkeri-kiii!" Kuradi töö olnud nüüd keelatud, suure pahandusega visanud Kurat prantsti õled sellast maha ja hüpanud linnamüüri peale ja pildunud müüri kõige pealmised suuremad kivid maha. Üks õige suur kivi, mis Kurat esimatse pahandusega müüri pealt visand, olla sülda 40 müürist kaugel, nagu suur hea heinasaad. Ta olla kõiki sennasamma müüri kõrva maha kihutanud, nõnda et müüri tagan suur kividelasu olla, mida veel tänapäevalgi näha võib. Tähendus: Jutu aine näib kõik aja luule olema
annaabi.ee 
