riiulilt. Vahel mõtlen, et ei olegi päris kirjandus- ja kunstiinimene, vaid mingi segu ühelt poolt kollektsionäärist ja teiselt poolt müstikust. Türgi intellektuaalid võtsid mind endastmõistetavalt müstikuna. Kollektsionäär olen lapsest saadik. Olen kogund marke, te lliskive, kuid ka abstraktsemaid asju nagu keeled, kultuurid, religioonid. Mul on nõrkus kaartide ja ülevaateteoste vastu à la "Maailma keeled" või "Maailma maad ja rahvad", floorad ja faunad. Mulle meeldib selkombel osa saada maailma rikkusest, sellesse s üvenemine on raskem. Lapsepõlves juba lugesin kaugõppes õppiva ema kõrval tema keeleteaduse konspekte, eriti põnevad olid keelkondade ja keelte loetelud. Mingi samasugune tunne on lugeda margikataloogi, raamatut toalilledest või akvaariumikaladest: ka nend ega olen ma tegelnud. Tundide kaupa võin mõelda, mis kalu või lilli veel hangin ja kasvatan. Tegelikkuses pole mul kunagi olnd erilist aega neid elusolendite kollektsioone suureks paisutada
mere äärde ja Elvasse järve äärde. Eostes aga sai veekartusest (keegi arvas, et see algas sellest, et ema teda titapõlves üritas külma veega "karastada") jagu ja pärast seda ei ole ta enam külmetushaiguste käes kannatand. Kui enne oli haiglane ja kidur, muutus nüüd terveks ja pole seni tunnud suuremat põhjust tervise üle kaevata, olles selkombel ühtaegu nii hoiatav kui julgustav näide külma vee mõjust noorele organismile. Maal veedetud suved tähendasid ka, et ta tegi koos teistega maatööd ja nägi oma silmaga tollase kolhoosielu tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" kaudu. Maaelu katastroofiline seis oli muidugi jutuks nende Ülikooli tänava tagatoaski ja
annaabi.ee 
