Paluküla põllumaastik seljandiku kagunõlval pakub avarust, säilinud on vanemaid taluhooneid. Küla läheduses metsas asub vana paemurd. Kõrgendiku harjal kasvavad tõenäoliselt pika järjepidevusega lookuusikud ja männikud. Omamoodi vaatamisväärsus on hiljuti taastatud katusega väike Paluküla kirik, mille torn kunagi toimis meremärgina. Kuri-Hellamaa-Hagaste rannikumaastiku puhul on tegemist väga atraktiivse avatud rannikumaastikuga, kust piki rannikuäärset kõrgemat seljandikku kulgevalt maanteelt avaneb kaunis merevaade, selliseid kohti Hiiumaal eriti rohkem polegi. Mingil määral on säilinud rannaniidud suhteliselt tihedate kadastike näol, kuid kuna siin pole juba ammu loomi karjatatud, toimub kiire kinnikasvamine. Alal leidub ka mitmeid puisniite ja -karjamaid ning osa neist on isegi hooldatud. Väga hästi on säilinud piirkonna asustusmuster, hävinud talukohti peaaegu pole. Piirkond pakub huvi suvilaehituseks.
13. MAI 1980. Kobin seljandike juures teekäänakul autost välja. Tiit Randla sõidab ära ja jätab mu üksi. On väga vaikne. Tuult pole. Ka hääli pole, on taevatähed ja hahetav idataevas. Nii hea, kui saad ses hämaruses hetkeks seisatada ja pöörata näo läheneva päeva poole. Elugi on omamoodi hämarus, kogu küsimus seisneb selles, kas elatakse hommikuses või õhtuses hämaruses. Mul pole kiiret. Ronin aegamööda üle mäe. Teispool seljandikku raiutakse jälle metsa. Räpase vagunelamu aknas on ähmane valgus ja kui vagunist möödun, kostab sealt meeste jõminat. Vist võtavad viina. Nüüd tuleb rabaserva mööda vaikselt hiilida turbaaukude poole, sinna, kus kõrgemaid mände ja kaski, sest kusagilt siit on tänavu kevadel kuulda olnud kurepaari hääli. Leian ühe kuiva turbamulla kühmu, sean mikrofonid vaikselt kolmjalale ja keeran end puhvaika sisse rõngasse, et oodata, mis edasi saab. Kahutab
annaabi.ee 
