hoobi andma. 14. sajandil kohtas selline sõjapidamisviis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Relvastus keskajal Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega. Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana
Seega oli kõhukaitse valmistatud plaatvesti stiilis või mitmest peenemast raudribast, mis olid neetide reaga kinnitatud rinnakilbi sisekülge katva sameti siseküljele. Seega koosnes XIV saj. lõpu poole rüütli kaitserüü mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, 5 seljakaitsest ja rinnakilbist. Samas kasutati loomulikult vaesemate poolt edasi ka rõngassärke ja teisi vanemat tüüpi turviseid. XV saj. tekkis ja arenes täiuseni täisraudrüü ehk klassikaline raudrüü. Raudrüü kattis meest täielikult, välja arvatud ratsanikul need kohad, mis olid vastu hobust (istmik ja reied), kaenlaalused ja peopesad. Selline turvis koosnes väga paljudest väikestest osadest ning üksi seda selga ei saanud, kokku võttis selle selgapanek u. 15 min. aega
annaabi.ee 
