inimese säilimisele. Nagu ma aru sain on ajus olev ühismeele (sensus communis) osa ainsaks siduvuseks vaimu ja keha vahel. Kolmandaks Rene on kindel,et on olemas Jumal, eks on kõiketeadja, ta küll kohati vihastab ja kutsub Jumalat pahatahtlikuks või petturiks, kuid hiljem jälle ülistab teda. Kuid ikkagi jätab ta selgitamatta mis või kes on tema jaoks Jumal. Vaid mainib, et Juma on see kõikvõimas ja kes on andnud meile võime arvamust muuta. Tema lähenemine asjadele on väga selguslik ja arusaadav, samas ka keeruline ja ka mitmekülgne. Tsiteerin: Kui ma kujutlen kolmnurka siis ühtlasi kaen oma vaimukirjaga neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis mõistan seda ju niisamuti figuurina, mis koosneb tuhandest küljest, just nagu ma kolmnurkalgi mõistan figuurina, aga ma ei kujutle neid tuhandet külge. See lause pani mind tõsiselt mõtisklema. Et ka mõtisklustel on seatud omad piirid.
parlamendi nõunikuna, hiljem ka linnapeana. Arutleb kõikvõimalikel eluteemadel. Imetleb inimeses elutäiust, ta kaitseb nagu enamik varasemaid hamanistide loomulikkust. Montagine võtab omaks, et inimese loomus on muutlik, alludes ajale ja olukorrale. Kahtlemata oli ajastu hulluste ja pealiskadusete püüdluste karm kriitik. Ta ei püüa lugejale sugugi peale suruda oma mõtteviisi. Rüütliromaan hiliskeskajal enim viljelenud romaaniliik. Hispaanias sarnanes populaarsus maaniale. Oli selguslik. Teategelaseks tõeline rüütel terviklik inimene, kel oli ilus välimus, füüsiline võimekus. Vaimne ja kõlbeline täiuslikkus teevad peategelasest võitmatu, tuleb välja kohutavatest olukordadest, teda aitavad loodus ja kaaskodanikud, Jumal ja eba- ja üleloomulikud jõud. Pastoraalromaan vastas eeskätt aristokraatliku vähemuse maitsele. Kangelaste suhted olid idealiseeritud, kuigi osutusid sageli aga traagislisekski. Peene vaimuga ja
annaabi.ee 
