Seetõttu ei saa monaadid jääda surnud kehasse. Surm, kui selline ei ole millegi lõpp, vaid lihtsalt ümberkehastumine. Sest asjades on kõik lõplikult seatud suurimasse võimalikku kooskõlla, sest ülim tarkus ja headus saavad toimida üksnes täies kooskõlas: olevik on tulevikust pakatamas, tulevikku olnuks võimalik lugeda minevikust ja kauge on väljendatav lähedase kaudu. Kõik hinged ja ka monaadid tunnetavad lõpmatust ja kõiksust, kuid vähesed on võimelised seda selgepiirilisena tajuma. Neid väheseid nimetatakse mõistlikeks hingedeks ehk vaimudeks. Vaimus on midagi enamat, kui lihtsates hingedes. Nad on võimelised mõtlema, mäletama, avastama, katsetama. Vaimud nii inimvaimud kui geeniused elavad kõik koos Jumalaga täiuslikus Jumalariigis, kus kõik on omavahel võrdsed, kus põhjus on alati seotud tagajärjega ja kus igas hinges leidub nii headust kui voorust. 3
vaid oleks ise põhjuste alge selleks põhjuseks nimetatakse Jumalat. Jumal on loonud kõik oleva. Et Jumal saaks luua, selleks peab ta omama kõikvõimsust, kõiketeadmist, ülimat headust ja õiglust. Jumal on ühendanud paiga, aja ja ruumi kõige otstarbekamalt, et kõigil oleks võimalik püüelda kõige täiuslikkuse- suurima võimsuse, teadmuse, õnne ja headuse poole. Kõik hinged ja ka monaadid tunnetavad lõpmatust ja kõiksust, kuid vähesed on võimelised seda selgepiirilisena tajuma. Neid väheseid nimetatakse mõistlikeks hingedeks ehk vaimudeks. Vaimus on midagi enamat, kui lihtsates hingedes. Nad on võimelised mõtlema, mäletama, avastama, katsetama. Vaimud nii inimvaimud kui geeniused elavad kõik koos Jumalaga täiuslikus Jumalariigis, kus kõik on omavahel võrdsed, kus põhjus on alati seotud tagajärjega ja kus igas hinges leidub nii headust kui voorust. Maailma luues on Jumal ühendanud paiga, aja ja ruumi kõige otstarbekamalt; on
Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis ta selgusele, et me ei saa seda kujutleda, vaid üksnes vaimuga tajuda. Kui vaatame näiteks aknast välja, siis ütleme kohe, et näeme inimest. Silmad küll näevad, aga otsustusvõime meie sees ütleb, et see on inimene ehk me tajume vaimuga. Sellest ajast, kui Descartes tajus vaha selgepiirilisena, tunnetas ta ka ennast paremini, sest kõik kaalutlused, mis aitavad tajuda vaha või mõnda muud keha, tõestavad vaimu loomuse olemust. Lõpuks jõudis ta sinna, kuhu tahtis, et kehi tajutakse intellektiga ja inimene ei taju midagi kergemalt kui oma vaimu. Teise meditatsiooni probleemsemaks küsimuseks kujunes minu arvates see, kas inimene on seotud niivõrd oma keha ja meeltega, et ilma nendeta olla ei saa? Mina arvan, et tänapäeval
Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis ta selgusele, et me ei saa seda kujutleda, vaid üksnes vaimuga tajuda. Kui vaatame näiteks aknast välja, siis ütleme kohe, et näeme inimest. Silmad küll näevad, aga otsustusvõime meie sees ütleb, et see on inimene ehk me tajume vaimuga. Sellest ajast, kui Descartes tajus vaha selgepiirilisena, tunnetas ta ka ennast paremini, sest kõik kaalutlused, mis aitavad tajuda vaha või mõnda muud keha, tõestavad vaimu loomuse olemust. Lõpuks jõudis ta sinna, kuhu tahtis, et kehi tajutakse intellektiga ja inimene ei taju midagi kergemalt kui oma vaimu. Keha ja vaimu probleem ja selle lahendused. KEHA JA VAIM: Rene Descartes: Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole
annaabi.ee 
