soojusallikatest. Vedelas kihis võib leida ebatavalisi olendeid ja nende fossiile Vene ja Briti teadlased avastasid järve 1996. aastal, mil järve võimaliku olemasolu kohta oli kogunenud hulgaliselt materjale.Venemaa poolt oli geoloog ja geomorfoloog Andrei Kapitsa, kes tegi oletust järve olemasolust juba 1957. aastal. Selfiliustik on liustik, mis ujub merepinnal, olles ühendatud seda toitva maismaaliustikuga. Selfiliustikud tekivad tihti merre voolanud maismaaliustikest. Selfiliustikku võib toita ka selle pinnale sadav ja jääks muutuv lumi. Rossi selfiliustik on Antarktikas asuvaist tuntuim, selle pindala on (192 000-208 000 km²) ja see võib paiguti olla kuni kolmesaja meetri paksune. Teadlased puurisid kuumaveepuuriga nüüd liustikusse kaks auku ja lasksid läbi liustiku kaamera ja termomeetri. Kui nad liustiku alumist poolt vaatlesid, selgus nende suureks üllatuseks, et see pole ühtlaselt sile (nagu jää sulamise puhul arvata
· Kulutusrannad- õgvenemine ehk rannajoone sirgemaks muutumine · Laugrannikud- ülekaalus kuhjav tegevus. Süveneb aeglaselt, lainetel randa jõudes väike energia. Rannavallid, barrid- veealused vallid, maasäär · Selfiliustik kinnitub mäe- või mandriliustiku külge Toetub selfile või ujub meres · Vee liikumine tõusu ja mõõna tõttu liigutab ka selfiliustikku See soodustab suurte jäälahmakate ehk jäämägede lahtimurdumist Eristatakse jäätekkelisi ehk glatsiaalseid (1)- (kulutus): Jääkriimud (näitavad liustiku liikumise suunda) ,Silekaljud ("oinapead") ,Käharkaljud (silekaljude rühmad, skäärrannik) ,Kaljuvoored (väga suurte mõõtmetega silekaljud) ,Kulutusnõod ja -vagumused (nt Skandinaavia järvenõod, Võrtsjärve ja Peipsi nõgu) Kuhje: Moreentasandikud
annaabi.ee 
