Perdikkase surm tingis uue kokkuleppe sõlmiti 320. a. Süürias Triparadeisoses mille kohaselt tõusis regendiks Makedoonia valitseja Antipatros, kelle hoole alla anti nii Arrhidaios kui ka Roxane koos noore Aleksandriga. Ptolemaios ja Lysimachos säilitasid endale kuuluva (Egiptuse ja Traakia), Antigonos Monophthalmose valduseid Aasias aga laiendati. Perdikkasest vakantseks jäänud Babüloonia anti valitseda Seleukosele. Kuid seegi leping ei kehtinud kaua. Antipatrose surma järel (319. a.) puhkes sõda Makedoonia ja Kreeka pärast, kus lõpuks tuli võimule Antipatrose poeg Kassandros. Nende võitluste ajal lasi Aleksander Suure ema Olympias tappa Arrhidaiose (317. a.) ja tapeti ka ise Kassandrose korraldusel (315. a.). Aasias kasvasid järjest Antigonose võim ja pretensioonid. Muu hulgas vallutas ta Seleukoselt Babüloonia, sundides viimast otsima kaitset Egiptusest Ptolemaiose juurest.
Ptolemaiose poole. Järgnevalt tõusid tähtsamate võimumeestena esile: Ptolemaios Egiptuse valitseja. Seleukos, kes vallutas 312 aastal Antigonoselt Mesopotamia ja sai selle valitsejaks. Kassandros Makedoonia ja Kreeka valitseja. Lysimachos Traakia valitseja. Antigonos ja tema poeg Demetrios Poliorketes (Linnapiiraja sai selle hüüdnime 307 Küprose vallutamise järel), kellele allusid mõnda aega suur osa Anatooliast, Süüria ja Mesopotaamia (mille kaotas Seleukosele). 311 tapeti väepealike kokkuleppel Aleksandi poeg. Aleksandri poolvend oli tapetud juba varem. Aleksandri suguvõsa oli seega välja surnud. Kujunes Ptolemaiose, Kassandrose, Lysimachose ja Seleukose liit Antigonose ja Demetrios Poliorketese vastu. 306 võttis Antigonos kuninga tiitli; tema eeskuju järgisid ka ülejäänud diadohhid. Demetrios vallutas Küprose, piiras 305 304 edutult Ptolemaiose liitlast Rhodost (Demetriose vastu saavutatud võidu tähistamiseks püstitasid
annaabi.ee 
