Religiooni on võimalik mitmeti lahti mõtestada. Kõige laiemas tähenduses võib see olla usk kõike üleloomulikku, enamasti mõeldakse religiooni all aga kõrgema olevuse ehk jumala tunnistamist ja austamist. Usundeid on palju ning kahtlemata on need avaldanud meie kultuuri arengule tohutut mõju. See mõju on olnud kindlasti kasulik, ent kas on seda üle- või alatähtsustatud? Religioon on inimkonnaga kaasas käinud sõltumata ajast või rahvusest. Usk maagiasse ja rituaalidesse oli juurdunud juba varajastes kultuurides. Arheoloogiliste leidude, koopamaalingute ja tänapäeva viimaste algeliste hõimude põhjal saame kindlalt väita, et usulised toimingud olid vajalikud saagiõnne ja ellujäämise tagamiseks. Kõike seletamatut oli lihtne tõlgendada kui üleloomulikke nähtusi. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks religioonid muutusid. Jumaluste auks püstitati võimsaid ehitisi ning ükski eluvaldkond ei jäänud usust puutumata. Arvatavasti oli just usk see, mis ...
tegevus; aga seda tuleb hinnata panusena psühholoogiasse, sotsioloogiasse, loogikasse, pedagoogikasse või mõnda teise huvialasse. Samuti ei tohi biograafiat samastada kriitikaga: biograafia tavaline kasu on pakkuda seletusi, mis võivad avada tee edasisele mõistmisele; aga suunates meie tähelepanu luuletajale, võib see meid luulest ka eemale juhtida. Asetades kirjanduskriitikas kogu rõhu m õ i s t m i s e l e, tekib oht libiseda mõistmisest pelka seletamisse. Kui aga üle rõhutada n a u t i m i s t, kiputakse langema subjektiivsusse ja impressionismi ega saada naudingustki rohkem kasu kui pelgast ajaviitest ja meelelahutusest. Kõige tänulikum on Eliot kriitikule, kes oskab panna teda vaatama midagi, mida ta pole varem vaadanud või on vaadanud üksnes eelarvamusega; kes seab teda vaadatavaga silmitsi ja jätab siis sellega üksi. Sealtpeale peab ta toetuma üksnes enda tundlikkusele, taibule ja tarkusvõimele. (Refereeris Maarja Põld)
annaabi.ee 
