mis kas pinnakatte alla maetud või merepõhja peitunud. [3] Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda – Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m. [4] Põhja-Eesti klindi olemuse seletamiseni jõudis esimesena baltisaksa paleontoloog Karl Eduard Eichwald. 1840. aastal ilmunud reisikirjas kirjutab ta, et Soome lahe lõunarannikul olevad astangud moodustusid kunagi Jäämerest Läänemereni ulatuva tugeva voolusega väina ääres, mille üheks (põhjapoolseks) rannaks oli liustik ja teiseks (lõunapoolseks) Põhja-Eesti klint. [2] KLINDI LADEMED Põhja-Eesti klindil on mitmeid erinevaid lademeid, erineva paksusega. Vastava ülevaate annab sellest all olev tabel (Tabel 1).
Sellele järgneb tulesõõr või “pärg” ning seejärel üha kitsamad sõõrid, mis on üha enam täidetud ööga, kuni kõige alumise Kuu sfäärini. Kuu kui kõige tumedam ja Maale kõige lähedasem taevakeha helendab üksnes võõrast, peegeldunud valgusest. Kosmoloogilise süsteemi keskmes on Maa, mis koosneb üksnes tumedast ja raskest printsiibist. Oma luuleteose teises osas arendas Parmenides seda õpetust edasi kuni konkreetsete üksiknähtuste seletamiseni, kuid neist seletustest on säilinud nii napid katkendid, et lähemat ettekujutust sellest physiologia`st pole võimalik rekonstrueerida. Küll võib selles ajaloolises asjaolus, et poeemi teine osa on meieni jõudnud tervikut vaid ähmaselt rekonstrueerida lubaval kujul, näha ehk tõendit selle kohta, et hilisemad autorid olid kaotanud huvi Parmenidese kosmoloogiliste õpetuste vastu. Ilmselt selle tõttu, et hilisemate õpetustega võrreldes polnud sel
annaabi.ee 
