Niisiis, pigem on nii, et uurides rahvast ja ühiskonda, leiame omadused, mida võime nimetada demokraatlikeks, rahvale omasteks. Mitte aga niimoodi, et uurime kirjandust, ajalugu, ideoloogiaid ja siis mõtleme välja, mis asi see demokraatia on, et seda siis ka rahvale selgitada ja peale suruda. Poliitikud on seda üldjuhul tajunud ja neil lihtsalt pole muud valikut kui demokraatia heaks kiita, sest kes seda ei tee, kaotab varem või hiljem suurema osa valijate toetusest. Seepärast ei seletagi poliitilisel areenil esinevad erinevad peamised konkureerivad ideoloogiad üldsuse ja valijate jaoks lahti, mis asi see demokraatia on, nad ainult viitavad sellele ja lisavad oma ideoloogia teatud väärtused. Peaasi, et nende poolt valijatele reklaamitav väärtussüsteem ka demokraatiale osutaks, et selle kaudu suure enamuse toetusele pretendeerida. Äärmusideoloogiad (anarhismi, fashism, natsism jmt) ei
1930ndatel, vaid need on keerulisemad ja neid iseloomustab see, et ta võtab selgemalt mängu mingi autobiograafilise ainese. Omamütoloogilisus tähendab ka seda, et mitte ainult autobiograafilisus, vaid sellele kõigele antakse ka mütoloogiline mõõde. Sesmõttes on huvitav vaadata Kangro ja Alveri paralleele: Kangrol, kes tegutses paguluses, tuleb ka mütoloogilisi ja lüroeepilisi lahendusi. Seda oludega paljalt ei seletagi. V-o ealised iseärasused v kirjandusse puutuvad asjad. 5) Kui ta 1960ndatel luulesse tuleb, siis on seal näha ka senisest rohkem optimistliku siiruse kõlasid, tumedust on vähem. Seda ei saa ka väga suureks tunnuseks üldistada, sest kui see looming jõuab 1970ndatesse, siis kiht hakkab jällegi tumenema. 6) Kui 1940ndatel hakkas rahvuslikumaks muutuma, siis see oli põhimõtteline muutumissuund ja st ka seda, et ka 1960-70ndate Alver on rõhutatult rahvuslik autor.
annaabi.ee 
