Sisepoliitika 1958 vabanes Hrustsov ka Bulganinist ja võttis endale ka Ministrite Nõukogu esimehe ülesanded. 1960 lahkus Vorosilov nii Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt (selle sai Breznev) kui ka poliitbüroost. Nende vanade Stalini-aegsete bolsevike asemel tõusid partei tippu Nikolai Podgornõi (1903- 1983), Aleksei Kossõgin (1904-1980) ja Dmitri Poljanski (1917-2001). Riikliku julgeoleku (KGB) juht oli 1954-1958 Ivan Serov (1905-1990), tema järel 1958-1961 Aleksandr Selepin (1918-1994). Viimane tegi Hrustsovi ajal väga kiiret karjääri, tõustes 1961 KK sekretäriks. Järgmiseks KGB juhiks sai Selepini soosik Vladimir Semitsastnõi (1924-2001). Kaitseministriks oli 1957- 1967 marssal Malinovski, välisminister oli 1957-1985 Andrei Gromõko (1909-1989). Hrustsovi võim hakkas vähenema 1960.-te alguses. Ta oli vana mees (sai aprillis 1964 70-aastaseks) ja ekstravagantne, samuti viibis ta vähe Moskvas. Breznev, Podgornõi, Selepin ja Kossõgin nägid siin endil
Siin tuli ta välja lahendusega, et kontrolli on võimalik teostada eraldi institutsiooni läbi ning 1963. aastal loodigi NSVL-s üleliiduline parteilis-riiklik kontrollikomitee. Komitee allasutustena loodi liiduvabariikides kohalikud parteilis-riiklikud kontrollikomisjonid. Sai kontrollida ühtaegu nii täitevvõimu kui ka parteiaparaati. Kontrollikomisjonile anti väga suured võimupiirid ning nimetati selle komitee etteotsa endine julgeoleku ülem A. Selepin. See tohutu kontrollikomitee tekitas ka nii partei kui täitevvõimu aparaadis väga suurt vastumeelt ning selle institutsiooni loomine pikemas perspektiivis Hrustsovile pooldajaid kaasa ei toonud. Kui joon alla tõmmata võimustruktuuri reorganiseerimistele, siis nendest teostati kõige oskuslikumalt julgeoleku aparaadi ümberkorraldamine. Rahvamajandusnõukogude puhul on asi juba kahtlasem. Väiksemas liiduvabariigis asi toimus, üleliiduliselt need mingit efekti ei andnud
annaabi.ee 
