lk 21) · Luuletused on võrreldes jutustavate tekstidega sageli lühikesed. · Reeglina traditsioonilises luules esinevad pigem mitte-narratiivset tüüpi vormid. · Traditsioonilses luules subjekt, kes kas vahetult (minavormis) või kaudselt (3. isikus) väljendab ennast. · Lüüriline mina ei ole tegelane, pigem absoluutne subjektiivsus Strukturalist Roman Jakobson · "Poeetiline funktsioon kannab ekvivalentsusprintsiibi selektsiooniteljelt üle kombinatsiooniteljele." · "Veel hiljuti peeti värsi ja proosa põhiliseks ja ainsaks eristajaks esimese suuremat rütmilisust, kuid tänapäeva vabavärss ja mitmesugused eksperimendid [...] on sellegi tõekspidamise kummutanud. Ainsa ühise välistunnusena seob kõigi rahvaste luulet värss teksti segment (lõik), mis on kõnes teistest samasugustest segmentidest eraldatud pausidega, mis trükipildis tavaliselt moodustab omaette rea ja mis sageli
Üldisemalt mõistetud kui (semiootilise) süsteemi kaks mõõdet. Diakroonia on süsteemi olekute või elementide järgnevussuhe, kirjeldatud ka ajalise järgnevuse ja asendussuhtena. Sünkroonia on süsteemi elementide kõrvusussuhe, kirjeldatud ka ruumilise või kombinatoorse suhtena. Näiteks määratleb Roman Jakobson (1981: 27) teksti poeetilist funktsiooni järgnevalt: "Poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsusprintsiibi selektsiooniteljelt kombinatsiooniteljele". Sünkroonia termini tõi välja Saussure (vastandina diakrooniale), kirjeldamaks samaaegsust kui keele olekut* moodustava lingvistiliste fenomenide hulga kokkukogumise kriteeriumi. Seda oli vaja keele süsteemseks uurimiseks. Sünkroonia oli operatsionaalne* mõiste sel määral, mil see võimaldas luua lingvistilise süsteemi* (kui suhete hierarhia*, mille funktsioneerimise tagab selle enda sisemine organiseeritus) kontsepti. Kuigi sünkroonia