klassis. Need on hetked, mil on kõige rohkem vaja lähedaste tuge ja suunamist, sest sellises eas noored veel ei mõista, millega nad mängivad. Nad ei tea, et hiljem on kõike tehtut väga raske parandada ja see on üha kasvav probleem tänapäeva tehnikaühiskonnas, mis paneb tahes- tahtmata abiotsivalt õpetajate poole vaatama. Õpetaja peaks olema justkui teeviit, mis näitab suunda ühtviisi kõigile, selekteerimata abivajajaid. Nii nagu üksiku rändaja tulevik sõltub ühest pealtnäha tähtsusetust metallpostist, niisamuti on õpilastega, kellel tihtipeale on neid poste isegi rohkem kui üks. Noorte olukord võib nüüd tunduda hästi ilus ja roosiline, kuid tegelikkuses see siiski nii ei ole. Probleemiks osutub isegi postide äratundmine, rääkimata info ammutamisest. Suurimaks segavaks faktoriks, ma leian, on meedia ülimalt tugev mõju teismeeas noorukitele. Sinisilmselt usutakse, et kõik mida
mitmesuguseid väliskeskkonna ärritajaid • ärritajate tähtsus varieerub tugevasti sõltuvalt kontekstist. Näiteks hõbekajakas • eelistab rohelisi mune • tema lemmiktoit on valdavalt pruun • kajakapoja mangumisrefleksi käivitab punane värvus. Sellepärast kasutavad keerulisema käitumisega loomad valdavalt tsentraalset filtersüsteemi: nende meeleelundid saadavad ajusse palju selekteerimata toorinformatsiooni selle selekteerimine toimub alles ajus. Eespool saime näiteks teada, et imetajate (ja ka lindude) silma võrkkesta ehitus on lihtsustunud, võrreldes evolutsiooniliselt vanemate selgroogsetega, nt konnadega. •See-eest aga nägemisega seotud neuraalvõrgustik ajus on neil märksa keerulisem • nii konnadel kui ka imetajail suunatakse nägemiserutused silmadest aju optilisse tektumisse (imetajail nim. ülaküngasteks), mis võimaldab
annaabi.ee 
