Pulssi saab mõõta kolme näpuga (esimene, keskmine ja nimetu sõrm) asetades neid randmele, õlavarre sisemise osale, põlve tagumisele osale, kaela peale, samuti ka jalal enne suurt varvast. Pulsi kontrollimisel jälgitakse, kas südamelöögid järgnevad üksteisele ühtlaste vaheaegadega. Pulss on väiksem kui 60 korda minutis – bradükardia. Pulss on üle 100 korra minutis – tahhükardia. Pulssi saab veel mõõta pulssoksümeetriga. Pulss loetakse minuti jooksul, kasutades abiks sekundiosutit või sekundilugejat. Sageli piisab pulsi komplemisest 15 sekundi jooksul, saadud tulemus korrutada neljaga või 10 sekundi jooksul korrutada tulemus kuuega. Kõrgemat rõhku nimetatakse süstoolseks e. maksimaalseks vererõhuks, madalamat diastoolseks e. minimaalseks vererõhuks. Normaalne süstoolne vererõhk on 120-140mmHg. Vererõhu väärtus kõrgem kui 140/90 nim. arteriaalseks hüpertensiooniks e. kõrgenenud vererõhuks. Vererõhu väärtus alla 90/60 on arteriaalne hüpotoonia e
kasutada loogilist argumenti ja esines rohkem positiivset õpilaselt-õpilasele suhtlemist. Kui õpetajad kasutavad ooteaega, peavad nad tavaliselt vähem õpilasi uuesti suunama ja peavad vähem distsiplinaarseid võtteid kasutama. Ooteaeg on kergesti rakendatav strateegia: · Anna õpilastele märku ja loenda pärast küsimuse esitamist: "1-100, 2-100, 3-100, 4-100, 5-100" Alternatiivina loendamisele võib ka jälgida stopperit või klassiruumi kella sekundiosutit. Rowe leidis, et õpilased mitte üksnes ei kasuta õpetaja pakutud ooteaega vaid ka ootavad õpetaja tagasisidet, kas nende vastu oli õige või mitte. Esialgne väljakutse (ülesanne) ooteaja kasutamise juures on see, et õpetajad peavad õppima enda tempot maha võtma ja peale küsimuse esitamist pausi tegema. Peale selle on õpetajatele loomu poolest tihti raske vaadata, kuidas õpilased vastuse kallal ragistavad ja tung õpilasi aidata saab
annaabi.ee 
