kogemusi alternatiivses usulises valdkonnas: nad loevad astroloogilist kirjandust, usuvad ümbersündi, tegelevad joogaga. Samad suundumused valitsevad ka mujal Euroopas. Peale selle on hulk inimesi veel innustunud budistlikku või hinduistlikku algupära meditatsioonidest ja uue vaimsuse ideedest, nad huvituvad esoteerikast, paljudel on ebatavalisi religioosseid kogemusi jne. Andmeid selle kinnituseks on toodud Saksamaalt, Austriast, Sveitsist, Rootsist, Norrast ning mujaltki. Minu arust sekulariseerumisprotsess on toimunud pooleldi, sest kuigi institutsionaliseerumisest võõrdutakse, siis inimeste usk ei ole hääbunud, lihtsalt usku väljendavad vormid on muutunud. Oma usu leidmine on protsess, kus inimene tutvub erinevate tõdedega ning valib nende hulgast oma õige tee. Tihtipeale võtabki oma religioossuse leidmine tänapäeval aega, sest sageli ei võta järeltulijad automaatselt vanemate religioossust üle, vaid tutvuvad enne otsuse tegemist erinevate religioonidega. Kasutatud kirjandus:
4. Oikumeeniline liikumine, katoliku kirik 20. sajandil, Vatikani teine kirikukogu. Vabastusteoloogia ja kristlus kolmandas maailmas. Kiriku uueks missiooniks 20. sajandil, eriti selles teises pooles, said püüdlused vähendada sotsiaalset ebavõrdsust eelkõige globaalses mastaabis. Rõhk liikus usutunnistusega seotud probleemidelt ühiskondlikele probleemidele. Katoliku kirik tegeles enda koha leidmisega 20. sajandi maailmas, kuna sekulariseerumisprotsess oli kirikule väga rängasti mõjunud ja otsiti võimalusi, kuidas üleüldse edasi kesta. Vatikani teine kirikukogu toimus aastatel 1962 kuni 1965, seda juhtis esmalt lühikest aega paavst Johannes XXIII, pärast tema surma Paulus VI. See oli oikumeeniline kogu oma tõelises tähenduses ning seal lubati osaleda ka luteriku kiriku esindajatel. Kõige tähtsam arutelude tulemus oli katoliku kiriku liturgia reformimine. Liturgia pidi
annaabi.ee 
