2014. a Tartu NAKi suvepäevadel jõudis huvilisteni isehakanud kirjandusteadlase ja luuleanalüütik Lauriito pedagoogiline loeng “Puud metsa taga ehk seks ja Liiv”. Ette kanti Juhan Liivi luulekatkendeid ning üritati tema loomingut vaadelda kui seksuaaleksperimente ja -perverssusi. Tähelepanu, provokatiivne ja ühekülgne tõlgendus ei sobi banaalse sisu tõttu alaealistele kuulajatele! Loeng on lisatud helifailina: http://www.plaanikomitee.ee/latted2014/029A_140711_1040%20Lauriito%20Merivoo %20ETTEKANNE.MP3 Välja nopitud salmid (koos diagnoosiga): Nad hirmsad on, mu laulud, ja hirmus mu süda sees, nii hirmus nagu mu saatus. Ei, mind mitte iganes! Ülestunnistus Oh, sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks, ma seda ei ütlegi ka! Ülestunnistus Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa. Ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Kodumaa-armastus ...Mina vaatama, vaatma väikest meest: vaata sõbrakest, sõrmepikukest!...
Nimelt teema kurjadest vaimudest. Piibel jagab vaimse maailma selgeks kaheks mõjupiirkonnaks valguse- ja pimeduseriigiks. Seal ringiliikuvad inglidki jagunevad kahte leeri ühed, kes täidavad Kõigeväelise korraldusi ja teised, kes on mässu tõttu moondunud ning pühendunud abistamise asemel hävitamisele. Viimaste kõige ilmsem manifestatsioon füüsilises maailmas on tuntud poltergeisti nime all. Kurjade vaimude tegevuse viljadeks on kõik õnnetusjuhtumid, haigused, seksuaalperverssused, kurjus, enesetapud, ühesõnaga kõik see, millest terve ühiskond ihkaks vabaks saada. Piibel nimetab seda ühise nimetajaga needus. Ja needus on miski, millega tuleb vähem või rohkem tegemist teha kõigil, kes "liikluseeskirjadega" arvestada ei taha. See tähendab, et tegemist tuleb teha ka needuse põhjustajate deemonitega. Üsna ebameeldiv mõte kas pole? Nüüd, kui eesti rahvas ikka usub, et tal on "Meie Isa" ja et piibel on tõepoolest
vasturääkivusi ja paradokse lausa poliitilise traktaadi kombel. Samas on romaan ka romaan kirjandusest ja kirjanduse võimust ühiskonnas, sellest, kuidas kirjanduslik diskursus, tema ideoloogiline autoriteet on mängus demokraatia kriisi puhul. Michel Houellebecq on hea näide postrealistlikust kirjanikust. Tema romaanid käsitlevad alati mõnda häirivat, eemaletõukavat teemat, nagu pornograafia, seksuaalperverssused, moslemiviha, kuid tema käsitluses ei puudu must huumor. Houellebecq on veendunud, et romaan peab mimeetiliselt peegeldama kaasaegset inimest ja ühiskondlikke probleeme. Samas on ühiskond nähtud siiski väga selgelt läbi ühe tegelase silmade. Seega võib öelda, et Houellebecqi romaanid on segu realistlikest ja postmodernistlikest tendentsidest