Meist on saanud loomad, kellele on tehtud selgeks, et meil on lootus vaid kodustamise kaudu “selle õige mehe poolt”, kui me ta leiame. Sealt edasi pannakse meid pjedestaalile jumalate ja jumalannade kõrvale, mis on aga inimestele tänini kättesaamatu. Vahel ma mõtlen, kas mehed mõistavad, miks ükski jumalanna pole tulnud ühegi juurde neist ning jäänud lõpuni truuks. Ei tohiks olla tundmatu asjaolu, et naised on inimesed. See, et meil on tunded, ei tee meist hulle. See, et me seksime, ei tee meist litse. See, et meil on eesmärgid ja püüdlused ei tee meist isekaid inimesi ja see, et meil on autoriteeti, ei tee meid ülbeks. Ma olen kursis feminismi, kui sellise, teatava negatiivse varjundiga, sest paljud inimesed usuvad, et feministid on täielikult orienteeritud matriarhaarse ühiskonna loomisele, kuid see ei ole nii. Keegi pole öelnud, et naised tahavad võrdseid õigusi lihtsalt sellepärast, et tahtmine on taevariik ja me ihkame kõrget lendu. Me tahame
Pole hala, on jõudu. Ning muidugi on palju omapäraseid kujundeid. Mu lemmikute hulka kuuluvad näiteks "kõik poed said tund tagasi / tunnetest tühjaks / uut olemist osta ei jaksa" ja "leeri lähed et / kunagi saada / oma rõõsa printsipojaga / roosamannavahulist / seebikapulma / või sest pastor / on pandav". Aga võtke raamat kätte ja lugege ise edasi, soovitan soojalt. See on nooruslik teos ja samas küpselt irooniline praeguste noorte elu eri tahkude suhtes. Näiteks veel: "pärast seksime / sellesama kontidesse jäädvustatud mjuusika / rütmis püüdlikult ilusti / nagu teeks eksamit nagu keegi hindaks". Lugedes saame muu hulgas nii üht kui teist teada noorpoetessi põlvkonna meeleolude kohta. Marko Mägi Andra of the Roads, nagu tõlkis poetessi nime juba kuulus Tallinna-poeet Jürgen Rooste, on oma seitsmeteist eluaasta kohta hea raamatu teinud. Andra on arusaadav ja huvipakkuv isegi siinkirjutavale 30 aastat vanemale luulesõbrale
annaabi.ee 
