kaubitsejat, vaid ka ostjat. Ostjate puudumisel ei saaks kauplemist toimuda. Inimkaubanduse vähendamiseks tuleb riikidel teadvustada ning taunida ostjate võtmerolli inimkaubanduses. · Inimkaubandus, smuugeldamine ja prostitutsioon ei ole sünonüümid. INIMKAUBANDUS ON TÄNAPÄEVA ORJAKAUBANDUS · Kõiki smuugeldatuid ja seksi müüvaid inimesi (ennast prostitueerivaid) ei saa pidada inimkaubanduse ohvriteks, kuigi inimkaubandus võib sisaldada mõlemaid. · Seksikaubandust on raske piirata, lubades prostitutsiooni. Prostitutsioon on inimkaubanduse suurim taastootja. Enamik inimkaubanduse ohvritest on värvatud prostitutsioonis ekspluateerimiseks. INIMKAUBANDUSE ERINEVAD LIIGITUSED · Eesti on ühtaegu inimkaubanduse lähteriik, transiitriik ning majanduse arenedes ja elatustaseme tõustes üha enam ka sihtriik. · Seksuaalne ekspluateerimine on inimkaubitsejate tulusaim tegevusharu, mis on viimastel aastakümnetel
piirivalve vastupidise tõestamiseni seisukohal, et tegemist ei ole eriti märkimisväärse probleemiga. Sotsiaaltöö valdkond. Sotsiaaltöö valdkonna eksperdid hindasid inimkaubanduse probleemi Eestis käesoleval hetkel kas tõsiseks või väga tõsiseks. Enamasti peeti kõige olulisemaks riigist välja toimuvat kaubitsemist. Samas leidus ka arvamusi, et riigist välja toimuv kaubitsemine on suhteliselt väheoluline- peamiseks probleemiks tuleks pidada just riigisisest seksikaubandust ja/või riiki sisse toimuvat inimkaubitsemist. Eelnevast selgub, et sotsiaaltöö valdkonna esindajate hulgas puudub üksmeel, mida tuleks liigitada inimkaubanduseks ja mida mitte. Enamasti defineeritakse inimkaubandusena tegevus, mille käigus toimetatakse (vägivallaga, sunniga) inimesi (eelkõige noori naisi) üle riigipiiri. Riigisisese seksiäri suhtes puudub üksmeelne arusaam, kas tegemist on inimkaubandusega või mitte. Kordagi ei mainitud teisi inimkaubanduse vorme peale
annaabi.ee 
