Inimkaubanduse juhtumite menetlemisel on mitmel juhul loodud riikidevahelisi uurimisrühmi, et tegeleda piiriüleste kaasustega. Lisaks alustas 2010. aastal Sotsiaalministeerium koostöös MTÜga Omapäi saatjata ja kaubitsetud laste eestkostesüsteemi väljatöötamisega. Inimkaubitsemine Eestis aastal 2013 ja 2014 Eesti on sundprostitutsioonile alistatud naiste ning sunnitöö tingimustele alistatud meeste ja naiste päritolu-, transiit- ja sihtriik. Eesti kodakondsusega naised on seksikaubanduse subjektideks Soomes, Luxembourgis, Taanis, Saksamaal, Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides. Eesti kodanikest naised olid sunnitud tegelema prostitutsiooniga ka Tallinnas. Pärast töökoha saamise lubadusi välisriikide kodanikega abielluma sunnitud noored Eesti naised võivad samuti olla inimkaubanduse ees kaitsetud. Eesti mehed ja naised elavad sunnitöö tingimustes Soomes, Norras, Hispaanias, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Ilmnes ka, et
liigitada inimkaubanduseks ja mida mitte. Enamasti defineeritakse inimkaubandusena tegevus, mille käigus toimetatakse (vägivallaga, sunniga) inimesi (eelkõige noori naisi) üle riigipiiri. Riigisisese seksiäri suhtes puudub üksmeelne arusaam, kas tegemist on inimkaubandusega või mitte. Kordagi ei mainitud teisi inimkaubanduse vorme peale 5 seksikaubanduse- seega tundub, et inimkaubanduse mõiste on taandatud ainuüksi seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimuvale kaubitsemisele. Sotsiaaltöötajate seisukohast moodustavad inimkaubanduse riskigrupi eelkõige vähese teadlikkusega noored inimesed, kellel ei ole Eestis rahuldavat väljundit ning kes tahavad minna välismaale lootuses ,et seal on võimalik kiiresti rikaks saada. Sotsiaaltöö valdkonna respondentide hinnangul on ohvreid kerge leida vaestest peredest
annaabi.ee 
