Lisaks tähtsustatakse selles kontekstis normi mõistet. Mõiste ,,sotsiaalne" mitmetähenduslikkuse tõttu on sotsiaalsetel probleemidel mitmeid definitsioone. Nendena käsitletakse ressursinappust (Schilling, lk 260), samuti soovimatut olukorda, mis puudutab suuremat hulka inimesi ning mille suhtes arvatakse suutvat midagi ära teha kollektiivse (ühiskondliku) tegevuse kaudu. Sotsiaalsest probleemist räägitakse sekkumisvajaduse ilmnedes (Jokinen., Juhila, lk 12). Eristatakse objektiivseid ning kultuurikontekstist tulenevaid; majandusliku toimetulekuja suhetega haakuvaid probleeme. Üldiselt defineeritakse mingit olukorda sotsiaalse probleemina alles siis, kui on täidetud teatud tingimused: tegemist ei tohi olla inimestevahelise nn. erakonfliktiga, vaid see peab olema avalik probleem. Selles kontekstis rõhutatakse nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset mõõdet: kui suurel osal inimestest on ühesuguseid
2014. aastast otsustati mitte pikendada sotsiaal- ja siseministeeriumi vahel 2005. aastal sõlmitud koostöölepet, mille kohaselt oli sotsiaalministeeriumil lastekaitsetöös juhtiv ja siseministeeriumil toetav roll (Lastekaitse korralduse… 2013). Probleemiks on ka see, et osapooltel puudub selge arusaam oma rollist süsteemis, puudub integreeritus ja koostöö erinevate osapoolte vahel, lastekaitse valdkond on killustatud erinevate ametkondade ja eelarvete vahel, vastutus (sh vastutus sekkumisvajaduse tuvastamise eest) on hajunud või mõningate sekkumiste puhul (nt lapsendatud lapsed) seda pole; riik pole seni riigieelarvest vahendeid eraldades toonud piisava selgusega välja erisust KOV ja riigi ülesannete vahel (Lastekaitse korralduse… 2013). Kehtivas seaduses puuduvad konkreetsed tegevusjuhised, kes peaks kellega koostööd tegema. Koostöö tavad on kujunenud välja praktika käigus ning kuuluvad pigem kirjutamata reeglite kui konkreetsete
annaabi.ee 
