Mees vehkis kätega. Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel, nagu mees, laud, tegevus. Loendamatutel nimisõnadel, nagu ilu, tõde, vanadus, gripp, leetrid, tavaline arvuvastandus puudub. Lisaks loendamatutele nimisõnadele on keeles nimisõnu, mis märgivad küll põhimõtteliselt loendatavaid asju, kuid ei erista nende arvu, nt püksid, käärid; asjade arvu eristamiseks tuleb niisuguste sõnade korral kasutada leksikaalseid vahendeid, nn hulgasõnu, nt ühed käärid, seitsmed käärid, paar pükse, kolm paari pükse. Sõnad, mis on arvuvastanduse suhtes eriolukorras, esinevad tavaliselt kas ainsuse vormis või mitmuse vormis ja neid nimetatakse vastavalt ainsussõnadeks (ehk singulare tantum-sõnadeks) ja mitmussõnadeks (ehk plurale tantum-sõnadeks). Kontekstis võib normaaljuhul mitteloendatavat asja tõlgendada ka loendatavana. Niisugusel korral saab tavaliselt ainsussõnana käituvast sõnast moodustada ka mitmusevormi, nt Tuleb
Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel, nagu mees, laud, tegevus (vt M 4). Loendamatutel nimisõnadel, nagu ilu, tõde, vanadus, gripp, leetrid, tavaline arvuvastandus puudub. Lisaks loendama- tutele nimisõnadele on keeles nimisõnu, mis märgivad küll põhimõtteliselt loendatavaid asju, kuid ei erista nende arvu, nt püksid, käärid; asjade arvu eristamiseks tuleb niisuguste sõnade korral kasutada leksikaalseid vahendeid, nn hulgasõnu, nt ühed käärid, seitsmed käärid, paar pükse, kolm paari pükse. Sõnad, mis on arvuvastanduse suhtes eriolukorras, esinevad tavaliselt kas ainsuse vormis või mitmuse vormis ja neid nimetatakse vastavalt ainsussõnadeks (ehk singulare tantum -sõnadeks) ja mitmussõnadeks (ehk plurale tantum -sõnadeks). Kontekstis võib normaaljuhul mitteloendatavat asja tõlgendada ka loendatavana. Niisugusel korral saab tavaliselt ainsussõnana käituvast sõnast moodustada ka mitmusevormi, nt Tuleb arvestada ka iga konk-
annaabi.ee 
