Läbi mitme sajandi on armastuslaulud rikastunud erinevate nüanssidega ning samas on ka armastusluule muutunud keskajaga võrreldes. Armastuslaule võid kirjutada kõigile ja kõigele-emale, isale, koerale, kassile, armsamale, vihavaenlasele, toolile, kivile jne. Kuid keskajal kirjutati enamasti vaimulikku luulet. Rüütlilaulikud esidasid väga erinevaid seisusi. Nende hulgas olid kuningad, kõrg- ja alamaadleid, kleerikuid ja linnakodanikke. Tekstides ja muusikas mingeid seisusevahesid ei ole. 13. sajandil hakkas rüütlilaul linnastuma. Tavaliselt esitavad laulu autorid ise enda laule. Nii ka keskajal ja tänapäeval. Keskajal oli poeet ühtlasi ka laulik, kes esitas tavaliselt oma laule ise. Ta võis ise ennast mingil pillil saata või tegid seda teenistuses olevad rändmuusikud. Samamoodi on ka tänapäeval. Autor esitab oma lugusid üldjuhul ise, kui ta on ka laulja/artist. Samamoodi võid ta saata ennast mingi instrumendiga või teeb seda
Suur osa Euroopas tuntud pillidest on araabia päritolu. RÜÜTLILAUL on segapäritoluga, tema juured ulatuvad klassikalisse ladina luulesse (Ovidius, Horatius), ta on mõjutatud keskladina vaimulikust luulest, vagantide (rändavad kleerikud või skolaarid) ladina- või segakeelsest luulest ning rahvalikust laulust. Rüütlilaulikud esindavad väga erinevaid seisusi, nende hulgas on kuningaid, kõrg- ja alamaadlit, kleerikuid ja linnakodanikke, tekstides ja muusikas me mingeid seisusevahesid ei näe. Rüütliluule pole praktikas kunagi eksisteerinud ilma muusikata, poeet oli ühtlasi ka laulik, kes tavaliselt oma laule ise esitas. Lauldi lähedaste inimeste kitsas ringis, selle seltskonna isikuid on sageli tekstides mainitud. Laulja võis end ise mingil pillil saata (fiidel, lauto, harf) või tegid seda feodaali teenistuses olevad rändmuusikud. Pillid mängisid laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja järelmänge
sest inimeste isiksused ja käitumistavad olid teistsugusemad. Werther märkas, et teatavast seisusest inimesed justkui hoiduvad lihtrahvast eemale. Nad nagu kardaksid oma lähenemisega enda tähtsusest midagi kaotada. ,,Peale selle on pealiskaudseid ülejooksikuid ja ülbeid irvhambaid, kes nagu armuliselt alamale laskuvad, et vaestele lihtsurelikele seda teravamini oma üleolekut tunda anda." Werther otsis lohutust õukonnaametist, kus ta tugevalt seisusevahesid tajus ning temasse kui kodanlasse suhtuti. Kui Werther oli krahv von C pool lõunal, sai ta aru, et temasugused inimesed, käsualused, õukondlaste hulka ei kuulu. Ta märkas, et preili B kõneleb temaga vähem vabalt kui muidu. Lõpuks pidi Werther lahkuma, sest krahv ajas ta seltskonnast minema. Õukondlased alandasid ja tegid Wertheri sarnaseid inimesi sügavalt maha. 7. Miks sooritas Werther enesetapu? (Lähtu vastamisel ka sügavamatest filosoofilistest
minevikust, kui oli pidev puudujääk. Eestlastele on iseloomulik ilmalikkus, sest ajalugu uurides selgub, et tegemist on suhteliselt usuleige rahvaga. Vähene võimudistants avaldub selles, et Eestis ei sallita seisusevahede rõjutamist. Eestis peetakse tipp-poliitikuid pigem „kellekski meie seast“ ning ei vaadata nendele alt üles (Jakobson, Kalev ja Saarts, 2008). Eesti on väike riik ning on tavaline, et kõik tunnevad kõiki. Mõnes mõttes on see positiivne, et ei ole märgatavaid seisusevahesid, kuid tutvused soosivad „onupojapoliitikat“ ehk eelistatakse pigem tuttavaid. Suurfirmade juhid pärandavad tavaliselt oma positsiooni edasi lastele, selle asemel, et lasta teistel inimestel sellele kohale ausalt kandideerida. Poliitilise kultuuri mõistmiseks tuleb arvesse võtta tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. Samuti on Eesti poliitilise kultuuri omapärase see, et identiteediloome käib üldiselt läbi negatiivse vastandamise (Jakobson, Kalev ja Saarts, 2008)
Viimasest sai alguse parlament (1265). Lisaks rüütlitele said esindatuse linnad ja vaimulikud. Parlament jagunes ülem- ja alamkojast. Prantsusmaal kutsuti parlament kokku kuninga soovil. Philippe IV Ilus, kes oli rahahädas, soovis kehtestada uusi makse ning vajas seisuste nõusolekut. 1302 kutsuti seepärast kokku generalstaadid. Viimane ei olnud siiski nii mõjukas kui Inglise parlament. Samuti ei tekkinud Inglismaal teravaid seisusevahesid kui Prantsusmaal. Viimaseks paganlikuks saarekeseks jäi Põhja-Euroopa (Baltimaad). Baltimaade ristiusustamine sai alguse 12. saj lõpul sakslaste, taanlaste ja rootslaste initsiatiivil. Sõjakäigus mood Mõõgavendade ordu, mis mängis otsustavat rolli Liivimaa vallutamisel. Hiljem valitses Baltimaid Saksa Ordu. Viimaseks paganlikuks piirkonnaks jäi Leedu (a-ni 1385). Leedu kujunes väga edukaks paganlikuks riigiks, olukorra raskuste kiuste. Täieliku ootamatusena mõjus Euroopas 13.
annaabi.ee 
