Ka hiljem, kui Lääne feodaalõigus oli juba valdavaks saanud, tuli maa valitsejatel arvestada kohalike tavadega. Tavaõiguse riismed elavad meis tänini, võõrvõimu all elatud sajandid on meisse istutanud kaksikmoraali. Vahetevahel on väidetud, et vallutus ei toonud kaasa eestlaste otsest rahvuslikku rõhumist, sest keskajal oli rahvusest tähtsam seisuslik kuuluvus. Sellega ei saa nõustuda, ehkki sama väär oleks rääkida vallutusega alanud 700-aastasest "orjaööst". Rahvus- ja seisusepiirid langesid Eestis enamasti kokku. Talupojaseisusest kõrgemale tõusta oli võimalik vaid oma rahvusest loobumise hinnaga. Tollaste inimeste väljakaevatud luustikud näitavad, et eestlaste füüsiline seisund halvenes pärast vallutust. Inimesed jäid lühemaks ja nõrgemaks, olid tõbisemad ning surid varem. See räägib halvemast toidust ja raskemast elust. Osalt oli see küll tingitud halbadest ilmastikutingimustest ja ikaldustest. Eriti halb oli olukord 1315
rohkem mõtte ja eluviisiks. Eestlastel ei olnud selgepiirilisi jumalaid, küll aga mainitakse Tarapitat, Kas eestlasi sattus aadlike/valitsejate hulka? Aga hiljem? keda ka lahingus appi hüüti. Muinasusundi teljeks oli vägi, mis oli kõikjal, esemetes, olendites, Ordu ajal: Rahvus ja seisusepiirid langesid Eestis enamasti kokku talupojaseisusest kõrgemale kehaosades. Eestlaste pühapaikadeks olid hiied, ehk pühad puudesalud, allikatel aga on eriline tõusta oli võimalik vaid rahvusest loobumise hinnaga. Eesti ülikkonnal oligi vaid kolm võimalust: kas raviv vägi; eestlased olid ebausklikud, kanti amulette, loeti loitse, ohverdati loomi ja ka inimesi.
annaabi.ee 
