üldinimlik. Absurditeatri suured sümbolpildid kõnelevad elu korrastava väärtusastmiku puudumisest. Keskme ja tähenduse kaotanud maailmas on inimene iseendast ja kaasinimestest võõrandunud. Ta seisab väljaspool ühiskonda ja ajalugu, silmitsi elu põhiküsimustega, millele pole vastust (1, 348). Absurditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: ei jutusta lugusid, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub. Tegemist on seisunditeatriga, kus inimese sisemine reaalsus tema hüljatus, üksindus, hääbumine, surmakogemus jne kehastub lavalistes kujundites. Lugeja-vaataja ülesandeks pole mitte jälgida intriigi kulgu ega süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terviklik pilt ning tabada selle tähendus (1, 348). Terminit ,,absurd" kasutatakse mitmete noorte näitekirjanike puhul, kes töötasid Euroopas 1950. aastatel
Marie Under ja Hendrik Visnapuu. Nende roll pagulasluules: mingis mõttes hakkas pagulasluule traditsioon toetuma just neile. Absurdidraama - tekkis Prantsusmaal 1950. aastatel, seotud Camus’ filosoofiliste vaadetega - absurditeater NÄITAB olemise absurdi, mitte ei arutle elu mõtetuse üle Peateema: inimese olemisseisund maailmas: - inimene on teistest ja iseendast võõrandunud Tegemist on seisunditeatriga: - lugeja/vaataja peab üksikkujunditest tervikpilti kokku panema ning sellele ka tähenduse andma - ei ole lugu, konflikti Samuel Beckett - sündinud Dublinis, elas Pariisis - enamik teoseid prantsuse keeles, tõlkis ise inglise keelde - 1969 – Nobeli kirjanduspreemia Loomingu peateemad - Inimeseks olemise vaev ja õnnetus - Inimese võtlus sõnade ja keelelise maailmaga - Inimese koht ajas ja ruumis Teosed
annaabi.ee 
