iseendas). Subjekti kaudud loodud üldine universaalne kehtivus, subjekt tuleb kogemusest endast. Kogemusevõimalikkuse tingimused, mis on kätketud subjekti. 20.prg. kriitiline filosoofia, eristuse tegemine, liigendamine. Kogemus on meelte ja aru süntees; kogemus on ratsionaalselt interpreteeritud kogemus(Kanti mõttes). Kogemuse võimalikkuse tingimuste otsimine: neid otsitakse subjektist(ehk teadvusest). Teadvuse eristus on üldiselt teadvus üldse, millesse on kätketud seisunditeadvus. Teadvus on tunnetusvõimete kogum ja antud juhul on kaks välja toodud: aru, (otsustusvõime), meelelisus. Kui räägitakse seisunditest, siis seal, kus toimuvad muutused. Minnakse üle teisest seisundist teise. Paratamatus ei lase aga seisundi muutuseid; seega seisunditeadvus ei anna objektiivset teadmist. Seega on lisaks seisunditeadvusele on teadus üldse, mis on muutumatu struktuuriga. Teadvus on subjekt, mis loob objektiivset teadust. Meelelises on kindlad struktuurid ehk
läbi elades kujuneb selline terve ettekujutus … eesmärkide seos. Subjekt ongi hingeelu omandatud seos. See on aposterioorne – (erinevus transtsendentaalse subjektiga). Isiksus on ettekujutuste komplekt, ettekujutus maailmast/elust – see on arusaam sellest, mis on päris ja reaalselt olemas. Lisaks on olemas isiksuses veel see, et seatakse eesmärk – siin toetutakse ka sellele, mida peetakse halvaks ja heaks. Mida te teeb seal protsessis? Nagu ka Kanti puhul, on siin skeem – seisunditeadvus (afitseeritud), milles on hingeelus omandatud seos. Afitseeritakse mingi seisunditeadvuses ja see pannake suhtesse hingeelu omandatud seoses. Kooskõlastamise küsimus. See suhtesse paneb väljendub selles, et võetakse seisukoht. Kui tegemist on aga filosoofiga, siis filosoof võib neid mõlemaid kriitiliselt uurida ja hoiab neid lahus (mitte kooskõlas olevad ettekujutused). Lk 73. Lk 74. Psüühiline, hingeelu omandatud seos – tähenduses nii nagu juttu on. Arutluste
annaabi.ee 
