tuleneda meie endaga juhtunust. Ka sel juhul on määrav, kas toimunu üle oli meil kontroll või mitte. Kui sündmus oli kontrolli all, valdab meid süütunne (see on nagu enese vastu suunatud viha). Kui me ei saanud asju kontrollida, tunneme kahetust. Meie emotsioone komplitseerib asjaolu, et viha ja süütunne võivad olla segatud moraalse hinnanguga. Kujutame ette, et olete järjekorras väärtusliku kontserdipileti ostmiseks. Kui jõuate kassani, selgub aga, et teie ees seisnu ostis viimase pileti. Olete te vihane selle inimese peale? Õieti öeldes ei, sest tema koht järjekorras andis talle õiguse viimane pilet osta. Teisiti oleks lugu siis, kui sama isik oleks järjekorda vahele trüginud. Sel juhul oleks teie viha õigustatud, kuna moraalse hinnangu kohaselt käitus ta kohatult. Seega ei ole inimese viha lihtne bioloogiline tunne (nagu koertel, kes teineteisele kihvu näitavad), vaid hõlmab kaasinimeste kavatsuste ja võimaluste hinnangut.
laevahuku või millegi sellesarnase, keda rahva viha või kadedus, hävitav relv parimate vastu, on 2 rusustanud otsekui torm, mis sageli võib puhkeda just pilvitu taeva usaldamise ajal, või nagu ootamatu välk, mille löögist ka ümbrus väriseb. Sest nagu äikese puhul kangestub tulele lähemal seisnu välgust tabatu sarnaselt, nõnda rõhub üht hädatoova jõu korral kahjustus, teisi hirm, ja õnnetuse osakssaamise võimalus muudab nad õnnetuse üleelanutega ühesugusteks. (5) Kõikide hingi erutab võõras ja äkiline häda. Nagu linde kohutab isegi tühja võrkkoti hääl, nõnda heidutab meid mitte ainult löök, vaid ka tärin. Niisiis ei saa keegi õnnelik olla, kui ta neid pettekujutlusi usub. Sest õnnelik olla saab vaid kartmatu, kahtluste keskel elatakse halvasti
annaabi.ee 
