inimkujulisteks, lihtsustamaks suure maailma mõistmist ja lubades toetuda rituaalidele, mida on võimalik suunata ühele konkreetsele jumalusele. Siin me näeme mütoloogilist maailmavaadet, maa-taeva ja inimliku-jumaliku eristamist, inimese püüdu ja unistust jõuda täiuslikkuseni. Esimese kahe stroofiga juhatatakse lugeja järkjärgult luuletuse maailma, tutvustatakse talle olukorda; kolmanda stroofi alguseks seisabki ta äkki soojas kevadöös väraval ja tunneb aja seisatust, vaatab taevasse ja näeb tõusmas valget pilve, mis, võrrelduna muistse jumala habemega, justkui annaks mõista, et kõrgem jõud on alati meiega, maailmas on kõik korras. Kui vaselõikes vana piiblimaal kesk metsa paistab pala õhtutaevast. Nii vaikne kõik, ei enam liigu maal ühtainsat hinge: puhkab päeva vaevast laps kevadhullav, töömees, laudaloom, kui surma tardund äsja vilgas talu. Aedveeres lõhnab lehti juues toom, ja tunned taas, et hea on kõik: nii valu
Lihtsalt edasimineku inertsikese on liikunud mujale, üle Atlandi. Tõsi, ülikoole ja uurimiskeskusi on meilgi ja samavõrd häid (CERN, ESA); pealegi pole õppeasutuste headust mõtet mõõta nobelistides (kuigi, ei saa jätta märkimata, et seal on USA tugevalt ees). Võrrelnud aga nendesamade õppeasutuste rahastamist siin- ja sealpool ookeani, võib hetkeks mõttesse jääda ... Maailm meie ümber muutub kiiremini, kui ta seda seni teinud on. Veel mõni dekaad praegusega sarnanevat seisatust-mõttepausi ja eurooplane võib leida end eeslina eesminejate tolmupilves. Tuleb valida vaade ning mis tähtsam, seda tuleb teha hoolikalt, aga ruttu. Ja kui korraks juurdlema jääda, polegi see väga keeruline. Tugev religioon on «võetud», vaadakem ainult itta (tõesti, mis jääb üle sotsiaalsel süsteemil, kus puudub isegi sõna, tähistamaks ilmalikkust); konsumerism on valdav, kui pöörata pilk üle ookeani. Vaevalt, et tööjõu ja muude ressursside
annaabi.ee 
